Kassiga käesoojendajad

 

Jahe ja vihmane juulikuu õhtu on täpselt paras selleks, et teha avalikuks juba ammu mustandite kaustas redutavad fotod käesoojendajatest.

 

 

Kuduma hakkasin neid mitmel põhjusel:

- vaja oli ära proovida KnitPro painduvad 1,5mm vardad

- vaja oli ära proovida Drops Alpaka imepehme lõng

- väga-väga oli vaja ära proovida diagonaalsooniku kudumine ehk siis valelapiline kude.

 

 

Mis ma teada sain:

-  vardad olid väga mõnusad. Minu jaoks ei paindunud nad liiga palju.

- valitud lõng ei vastanud 100% ootustele. Lõng on liiga karvane selleks, et kirikirja kududa. Sileda lõngaga oleks muster kindlasti paremini esile tulnud. Fotodel ei paista karvasus häiriv.

- diagonaalsoonik on väga vahva. Kooksin seda kindlasti veel. Järgmine kord teen iga värviga 2 rida vähem, siis jääb rohkem lapilise koe sarnane.

 

Kudusin kiiluga pöidla. Tahtsin väikest vimkat sisse teha ja konstrueerisin kassimustri. Kassid on pöialdel peegelpildis.

 



Muster sai kokku pandud "vaba käega".

 

Eks see üks katsetamise projekt oli. Kõige tähtsam tõdemus oli see, et mulle väga meeldis sellist peent kirja kududa. Teen teinekordki.

 

Ainult repliigi korras ja hästi sosinal julgen siia lõppu lisada, et ka see projekt sai alguse juba ennemuistsel aal ning leidis oma lõpetuse selle aasta kevadel. Oli selline mõnuga mõne rea kaupa kudumise asi, kõikide teiste toimetuste kõrvalt. Tundub, et viimasel ajal satuvadki siia ainult pikka aega pooleli olnud asjad. Käib üks igavene igavesti pooleli asjade lõpetamine :)

 

 

 

 



Üks ammune salliline...

Taaskord, mis seal pattu salata, on pildile jõudnud üks ammune kudumine. Arvan, et valmis sai ta 2014. aasta veebruaris ja kohe-kohe pidi ta minema venitusse, aga päris nii ei läinud :)

Nüüdseks on aasta 2015 ja sall venitatud. Päris kenake sai, ise olen rahul.

Mõõdud on 65x150cm. Sallil on algus- ja lõpupits ning ripsist ääred. Mustriks on lehekiri raamatust "Haapsalu rätt".

Keskosa kootud 4mm vardaga. Äärepitsi loodud 5,5mm ja kootud 4,5mm varrastega. 

Suur saak...

...ei saa selle mütsi kohta kuidagi öelda.  Nimelt on see müts minu käsitöömaastikul ainuke saak kogu selle suve ja sügise kohta. Seegi eelmise aasta rasva pealt, sest tegelikult hakkasin seda mütsi kuduma pojale, aga valmis sai tütrele. Aga - vähemalt valmis sai!

Müts on kootud kahekordsena. Lilled on heegeldatud ja tikitud. 

Paar pärlit on lisatud kandja meeleheaks. 

Tegelikult on sahtlis venitamist ootamas veel üks haapsalusalliline, mis valmis juba veebruarikuust, aga eks näis, mis aastal ma sellega ühele poole jõuan :)

Kiirsussid...

Tere-tere üle pika aja. 

Käsitöö talveuni on selleks korraks ehk läbi. 

Seekord sundis mind tegudele fakt, et Pärnu linnast ei olnud võimalik leida vilditud susse. Aga minul oli just selliseid vaja ja ruttu. Kuna alguses pelgasin, et ei jõua ise viltida, siis otsisin kaubandusvõrgust. Paraku ei olnud mõnes kohas õiget suurust ja nii edasi.

 

Ei jäänudki muud üle, kui reede õhtul villakast välja otsida ja tegutsema hakata. Kasutasin kodus leiduvaid villaloore. Sussid said seest hallid ja väljast sinised. Varbale lisasin natuke teisi värve.

Vähese ajavaru tõttu viltisin alguses pisut käsitsi ja siis pistsin toorikud pesumasinasse.

Igatahes sai jällegi tõestatud fakt, et kui väga tahta, siis saab küll. Öösel kell 2 panin valmis sussid ahju peale järgmise päeva pidustusi ootama.

 

Rahule jäime nii mina kui kingi saaja.

Augulised

Vaas.
Kõrgus ca 20cm, laius 22cm.

Viimase ahjutäiega said valmis ka minu kausid ja vaasid. 

Kolm kaussi.
Suurima läbimõõt 25cm.

Ise olen täitsa rahul. Glasuuri pihustamine välimistele pindadele tuli juba paremini välja. 

Kristallglasuur

Endiselt olen vaimustuses kristallidest. 

Lisaks nendele vaasidele ja kaussidele on samade glasuuridega tehtud ka koorekann ja suhkrutoos. 

Kui nüüd mõned vaagnad ka veel saaks, siis võiks juba lauda katma hakata. 

Kausid ja vaasid.
Väikese vaasi kõrgus 15cm.

Kolm kassi kännul..

Pärast

Minu voolimiskatsetuse tulemuseks on kolm kännul kükitavat kassi. 

Glasuurituna tundub, et vasakpoolne on hakanud nirgi nägu minema...

Glasuur Havanna. 

Suurused pikkuse järjekorras: 7cm, 5cm ja 4cm. 

Enne 

Viimsed hetked...

Koorekann ja suhkrutoos. Kõrgus ca 10cm. Pildistatud vihmasajus.

Veel jõudis ahjust välja selle aasta viimane glasuuripõletus.
See on minu esimene katsetus glasuurida pihustades.

Koorekann

Pihustamisega on tulemus ilus. Muidugi pean ma veel palju-palju harjutama, et saada ühtlane ja piisavalt kattev tulemus. Pintsliga glasuurimine ei jää kindlasti kõrvale, lihtsalt erinevates oludes kasutan erinevat tehnikat.

Hetkel puudub mul tunnetus, kui paks kiht peaks pritsides peale saama, et glasuur oma "õiget" nägu näitaks, aga eks see kogemus tuleb ajaga.

Seest glasuurisin ikka "valamise ja keerutamise" meetodil. 

Imeliselt ilus sai kristallglasuur.

Lennukat uut aastat!

Voolimisest...

Ma ei tea miks, kuid voolimine ei ole mulle südamelähedane olnud. Osaliselt ilmselt seetõttu, et mul ei ole majapidamises väga nipsasju ja seda puht praktilistel põhjustel - mulle meeldib käia tolmulapiga "siuh ja tehtud" asjadest üle. Sugugi ei taha enne seda pisividinaid kokku korjata ja pärast jälle tagasi laduda. Ma lihtsalt ei ole nipsasjakeste tüüp :)

Kuid, oh üllatust, tabas mind mõnda aega tagasi just voolimise tuhin. Olin oma kausikesi-vaasikesi juba jupp aega teinud kui tuli mõte, et prooviks ühest savipallist midagi niisama voolida. Vahelduseks oli väga mõnus - nokitsed vaikselt oma pulga, hambatiku ja sõrmekestega, silud siit ja silitad sealt. Mis neis edasi saab, ei tea, sest tolmu ma ikkagi neilt pühkima hakata ei taha :) Aga teha oli mõnus!

Täitsa savi...

 

 

 

Need savitööd on viimase kahe nädala katsetused. Pildile said nad püütud põhjusel, et äkki ei ole pärast eelpõletust enam midagi pildistada - alati on ju risk, et nad lähevad katki. Nüüd on vähemalt pilt mälestuseks :)

 

 

Triibulised

Mälus inventuuri tehes tuli meelde, et selle aasta soktoobri projektist jäi puht pildi puudusel välja paar triibulisi sokke. Olgu nad nüüd statistika huvides siin ära näidatud. Kandja tellis need väga täpse kavandi järgi: punase-musta triibulised, varvas ja kand mustad, jalalabale 4 musta triipu.

Sai, mis tahtis!

 

Mnjah...

...ega ei olegi midagi vabanduseks öelda. 

Sügis on veerenud omasoodu ja erilisi võite käsitöövallas üles lugeda pole.

Aimates, et jõulud on, nagu igal aastal, ootamatult ukse ees, sai pisut varem savi vormima hakatud. Tahtsin teha mõned ehted. Siiski ei ole ma tulemusega lõpuni rahul, sest see pole piisavalt õhuline. Peab veel katsetama. 

Glasuuriks ARS-i v.valge. Kantud pintsliga eelpõletatud savile kaks korda.

Soktoober 2013

Taas on kätte jõudnud soktoober. Jah, soktoober, mitte oktoober. Sest igas oktoobris kootakse sokke, mis teebki välja soktoobri. Ma olen vahel küll soktoobrit ignoreerinud, kuid sellel aastal mitte. Esimene sokipaar sai valmis ja teine on juba varrastel.

Seekordne kudumine sai alguse kahest praktilisest vajadusest, mis on tuttavad kõigile soktoobrilastele:

1. külm pressib peale ja suur varvas kipub kummikus külmetama

2. lõngakast on hakanud üle ääre ajama ja midagi on vaja selle massi ohjeldamiseks teha.

No ja nii saigi kootud paar sokke. Lõng Novita Tico-Tico, millest kunagi tehtud need sokid, mis on kulumise ja välimuse säilitamise osas väga kenasti vastu pidanud. Kuna tookord jäi lõnga "lapse jala jagu" üle, siis saidki need ära kasutatud. 

 

Vardad olid 2,0mm. Sääreosa kootud 52 silmusega ühekordsest lõngast. Pahkluu ümber mõned silmad sooniku pahempoolsetes silmustes kahandatud. Labaosas antud sama silmade arv uuesti juurde ja kootud kahekordse lõngaga lõpuni. Lõnga värvijooksu ei jälginud üldse. Võtsin lõngatokist välimise ja sisemise lõngaotsa ja hakkasin kuduma - värvid tulid nii nagu nad vabrikus tokki keriti. 

Sokid said paksud ja soojad. Talv võib tulla.

Ah jaa, nende sokkidega võtsin osa ka isetegija.net foorumi Soktoobri projektist. 

Liblikad

Minu eelmise postituse õmblemistuhin päädus sellega, et korraga sai kangastest välja lõigatud nii maksikleit kui seelik. Kleiti esitlen mõni järgmine kord, kuid seelik on siin. 

Tegelikult läksin kangapoodi kindla ideega, et seelik peab saama suuremustriline ja kahevärviline. Eelistatuim variant oli valge põhja peal sinised lilled. Teate küll, nagu mõnel sini-valgel portselanist teeserviisil. Muidugi ma midagi sellist ei leidnud. Ligilähedastki mitte. Kuna õmblemistuhin oli sees, siis ilma kangata ei saanud siiski lahkuda. Võtsin järgmise parima variandi, millel liblikad ja lilled. Kangas on pärit Abakhani kastist "puuvill ja elastaan", meenutab denimit ja on seljas mõnus. Seelik sai värvlita, mida pildilt ei tuvasta, sest noor fotograaf tegi klõpsu just siis, kui ma ennast käigu pealt sättisin. Seelik on voodriga.  

Nädala pärast algab lastel kool. Mina võtan ühe suvemälestusena kaasa jalgapäevitunud kalossid. 

Ei, mu blogi ei ole välja surnud...

Üks sõbranna küsis, et kas ma suvel käsitööd ei tee, kuna blogis haigutab sügav vaikus. Nojah, ega vist tõesti ei ole väga teinud, sest sellel aastal on ju nii ilus suvi, et seda ei saa ikka raisku lasta. Mitte et käsitöö raiskulaskmine oleks, aga lihtsalt...niipalju muud on ka teha.

Pärast hakkasin mõtlema, et kas ma tõesti ei ole midagi teinud ja pean tunnistama, et midagi erilist küll mitte. Mul on talvest lõpetamata üks pitssall, millele ma ei saa kuidagi ühte otsapitsi külge silmatud. Salli lõpetamiseks on umbes-täpselt 125 silma vaja kokku silmata, aga näe, ei taha ja ei tee. Siis juulis hakkasin kuduma tütrele sokke, et kaugel see sügis ikka on, aga kuna suvetunne on veel nii võimsalt sees, siis on seegi hetkel soiku jäänud.

Kuid siiski-siiski on üks pluusike, mida ma hakkasin õmblema ja suutsin isegi lõpetada. Seda kõike ühe õhtu sees, sest nii kui oleks kahe päeva peale jätnud, oleks see ka kindlasti pooleli jäänud.

Ma ei olnud päris pikka aega midagi õmmelnud. Lihtsalt ei olnud isu. Aga nüüd tundub, et isu tuleb tagasi.

Õmblema ajendas mind lihtne põhjus. Nimelt avastasin, et Burda ajakirjal on üleval koduleht www.burdastyle.com, millelt saab mustreid alla laadida. Mina, kes ma olen aastaid õmmelnud ja tihti ka Burda lõikeid kasutanud, ei olnud sellest mitte kuulnudki. No ja siis suure õhinaga valisin sealt katsetamiseks ühe tasuta lõike. Üks versioon siin ja teine siin. Kuna selles ei olnud mitte midagi keerulist, siis ühe õhtuga ta valmis saigi. Muutsin lõiget vaid niipalju, et sirge kehaosa asemel lisasin puusale laia kummilindi, mille 5 reaga kinni vuristasin. Mulle meeldis nii rohkem, kui sirgelt kukkuv variant. Aga sellest muudatusest nende piltide pealt aimu ei saa. Üksi kodus olles on ikka väga raske ennast nii pildistada, et kõik peal oleks.

Muidu nokitsen käsitööd hoopis aias teha: rohin, istutan ümber, kastan, naudin saaki jne. Kuna otsustasin enda aiamaa pisut ümber organiseerida, siis meisterdasin ka 5 peenrakasti. Päris ise, ilma meeshinge abita, sest tal oli niigi tööjärg juba ees. Aga kes väga tahab, saab ikka tehtud.

 Mees vedas järkamissae lauale valmis, eraldas vanadest ehitusjääkidest mulle natuke laudu ja töö võis alata. Ära sai kasutatud vanad punnlauad, mis pärast tõrvaõliga katmist ehk mõned aastad ikka aiamaal vastu peavad. Nagu pilt tunnistab, sai isegi lapstööjõudu ära kasutatud. 

Aga ma olen nii rahul, et isegi vill, mis haamriga töötamisest tekkis, tundus seekord kuidagi oma ja hää.

Loodetavasti meeldivad kastid ka mu taimedele.

Glasuurid...

Viimaste glasuurikatsetuste tulemusel on mu linnukollektsioon päris tõhusalt suurenenud :)

Kui tolles postituses lahkasin BOTZ glasuuride proovitöid, siis nüüd sain kätte ARS-i omad: v.valge ja kollane kristall. Kollane kristall oli üldse esimene kristallglasuur, mis minu kätte sattunud.

Kuna glasuuride käitumise kohta ei olnud mul vähimatki aimu ja glasuuripõletuse  (1240 C) aeg lähenes kiiresti, sai proovitud neid toorele savile pintsliga ja sisse kastes.

Allpool lahkan tulemusi, et märk maha jääks. Hea endal siin spikerdada, kui mälu peaks alt vedama.

V.valge: süda ja lind glasuuritud pintsliga 2x, savitükk kastetud glasuuri 10 sekundiks.
Mis ma oskan öelda: õhukeses kihis sümpaatne pruunikas, paksemas kriitvalge. Mulle meeldivad mõlemad versioonid. Selge on, et pintsliga ühtlane pealekandmine on väljakutse. Sissekastetud tükk on käitunud minu jaoks ootamatult, sest ootasin just siit väga ühtlast tulemust.



Kollane kristall: väga huvitav glasuur. Minu silmis ilus eelkõige horisontaalpindadel ja paksemas kihis.
Vertikaalsel pinnal pigem kollakas liivataoline sade. Linnud ja südamed pintseldatud, savitükid sissekastetud (2x ja 1x). Vasakpoolne lind pintseldatud 2x ja siis kuiva pintsliga maha hõõrutud - tulemus ei meeldi.
Parempoolne lind 2x pintseldatud. Kõige ülemine foto nendest kolmest on linnu glasuur lähivaates.
Vasakpoolne süda pintseldatud 1x, parempoolne 2x.

V.valge ja kollane kristall koos: katsetasin, mis need koos teevad.
Tulemus on üllatav ja ilus. Väga meeldib. Natuke vintage minu jaoks.

Prooviks tehtud kausike, mis seest sai kollase kristallglasuuri (valasin sisse ja keerutasin). Tulemus meeldib. Kui teile tundub, et kausi põhjas on mingisugused tükid, siis nii see on. Põletuses purunes ese, mis oli kausi kõrval ja selle tükid maandusid kaussi.

Sama kausike väljaspoolt kaetuna v.valgega. Peale kantud pintsliga 2x. Kiht on õhuke ja liivakarva. Paksemas kihis valkjas.

Eelmisel korral kripeldama jäänud BOTZ pintselglasuur "kraklee". Ei saanud rahu ja proovisin uuesti. Seekord savitükk kastetud 3x glasuuri. Kiht sai peale nii paks, et kippus tükkidena maha tulema. Siiski suutsin seekord praod kätte saada :) Tulemus ei ole küll veel see, mis ma ootan, kuid katsetan edasi.

Suve nautimiseks...

Suvi on täies hoos. Nii mõnus! Maal olles ärkan hommikul teistest varem, et teha kohvitassiga tiir aias. Vahel ei malda kohvi valmimist oodatagi ja lähen selleta. Nopin lible lillepeenrast või umbrohu põllumaalt ja päev saab hea alguse.

Ma olen viimase nädala jooksul juba kaks korda mõlgutanud mõtet, et sellist lõhna, nagu Eestimaa suvel, ei ole kusagil. Ärkad sa siis Lätis, Soomes, Itaalias või Mehhikos - Eestimaa lõhn on kordumatu ja lummav. See on Eesti lõhn, mitte suve ega lillede oma, Eesti oma. Ja sellel aastal on see ninas ootamatult tugevalt.

Nende hommikute-päevade-õhtute lummuses ei kipugi väga käsitööd tegema. Selle traditsioonilises mõttes, sest rohimine on ju ka käsitöö :) Pigem toimetad aias või kulged rannas või kusiganes mujal ja võtad meie lühikesest suvest maksimumi.

 

Suve, kohvi ja külma joogi natumiseks õmblesin kangajääkidest kaks linikut. Roosa tegemiseks kulus jupike tooli tegemisest ülejäänut ja sinise jaoks üks taaskasutuse kardin ning lapsepõlvest pärit sitsiriba.

Ühe suve nautimiseks on nüüd laudlinad olemas :)

Kena suve Sullegi!