Targu talita

 

 

Vaat mis elu ette veeretab :)

See vidin jõudis leheveergudele.

 

Life is full of surprises.

My sock needle holder got published.

 

 

 Aga nüüd tagasi lillepeenraid rohima...

 

But now, back to the garden...

 

Kuldaväärt kudumid...

Tänane ebatraditsiooniliselt varajane pilguheit iseenda veebipäevikusse juhtis kätte elevakstegeva uudise Ilukuduja blogist. Seega, Inga, aitäh vihje eest :)

Olgu siis ka siin maha hõigatud, et üks Eesti enda kudujate käsitööraamat on ilmumas.

Nüüd kohe-kohe, kolme päeva pärast. Väljaandjaks Pegasuse kirjastus.

Selle raamatu "triivis riiulisse" Ingrid Selg.

Raamatusse on koondunud erinevate Eesti käsitööliste-kudujate looming.

Killuke sealt kuulub minulegi.

Kudumisteni!

Today´s nontraditional early visit to my web diary revealed exciting news via Ilukuduja blog. So, Inga, thank you so much for this hint :)

I´d like to announce, that our very own Estonian knitting book is about to come out.

Very soon, just in three days, from Pegasus publishing house.

The book was put together by Ingrid Selg. It is concentrated in knitting patterns from different knitters and there is a tiny pit that belongs to me :)

Soe pesa sõrmedele

Veel on suvi - vähemalt kalender väidab nii. Aga täna hommikul oli Pärnus 12 kraadi sooja. Pigem tundus, et külma. Kuid iga suve lõpul trotsin ma hallade tulekut eriti jõuliselt, pannes kangekaelselt jalga ikka rihmikud ning välistades joped-jakid. Mõnel päeval jään võitjaks mina, teisel Ilm. Eks ma aeg-ajalt väristan ikka õlgu ka, aga jalga panen ikka veel rihmikud. Uskumatu, et ma kirjutan sellist juttu augustis. See sobiks pigem septembri lõppu. Aga mis teha, Ilma vastu ei saa.

Ma kahtlustasin juba suve alguses, et ilmselt läheb Ilm mingi hetk ikka külmemaks ja hakkasin seetõttu varakult tegutsema. Rege rauta suvel - teate ju küll. Seepärast kudusin mina see suvi hoolega kindaid. Kõigepealt endale, ühed sõrmikud, raamatu järgi. Ja siis teistele, aga mitte enam raamatu järgi, vaid enda järgi :) Raamat, mille järgi sõrmikuid kudusin, on sellel kevade ilmunud "Kirjatud teekond", mida kõik kuduhoolikud ilmselt teavad (autoriteks Kristi Jõeste ja Kristiina Ehin). Mulle väga see raamat meeldib. Kirjutatud sellises mõnusas voolavas vormis, justkui jõe kulgemine läbi aja.

Ma ei ole kunagi "päris õigeid" kirikindaid kudunud ja eks mul väike aukartus nende ees ikka ole. Seetõttu otsustasin esimese katsetuse teha nii, et õpin sõrmikuid kuduma "nii nagu peab", aga kindakirja ei kasuta. See jääb järgmiseks korraks. Igatahes said kindad endale sakilised (või pigem lainelised) randmed ja ühevärvilise käeosa. Kuna ainult hall tundus liiga tavaline, siis otsustasin sinna hiljem midagi peale tikkida. Aga näedsa, terve kuu aega ootasin õiget mõtet, aga seda ei tulnudki. Leppisin siis hoopis ühe heegeldatud lillega, millel pärlid südameks tikitud.

Eks need ühed proovikindad ole, aga igatahes jäin ma väga rahule. Natuke tehnilislt infot ka:

- vardad 2,0mm

- pöial kootud kiiluga

- sõrmeotsad võetud kokku vanade Muhu kinnaste stiilis (vt. raamatust lk 117 esimene lõik)

- lõngaks erinevad jäägid kodust, enamasti Titan Wool Winner, pisut helehalli Raasikult, lilla Novitalt.

Mulle üldse ei meeldi, kui käsi sirutades läheb käsivars paljaks ja külm poeb sisse, mistõttu on nende kinnaste randmeosa tervelt 15cm pikk.

Kõige tüütum oli randmeosas lõngaotsade peitmine, sest neid sinna ikka jagus :o)

Sügis võib peaaegu tulla, aga parem, kui ta ootaks natuke veel.

Kobrulehekiri...The Burdock Leaf Pattern

Meile rõhutatakse pea igal sammul, et olge innovatiivsed, mõtlega väljaspool reegleid, ideest oleneb kõik jne. Ma proovisin ka ja tulemus on esimesel pildil näha.

Be innovative, think outside the box, idea is what counts and so on - that´s what we hear almost every day.

Kes ütles, et aialambi kuplid peavad olema klaasist, plastmassist, metallist... 

Kui te nüüd mu heietuse peale arvate, et ma tõesti tegin endale uued aialambi kuplikatted, siis paraku ei. See on hoopis mu müts :o) Aga vot nii juhtub, kui oled üksi kodus ja pole kedagi, kes selle mütsi su enda kuplikese otsas pildile püüaks.

Tegelikult on see müts hoopis ühe teise asja tagajärg. Nimelt olin ka mina see, kes pärast Siiri Reimanni ja Aime Edasi "Haapsalu räti" raamatu ilmumist selle kohe-kohe endale soetas. Tükiks ajaks jätkus imetlemist ja ahhetamist. Nii ma siis vaatasin ja vaatasin seda imekaunist raamatut ning püüdsin leida mustrit, mille järgi kududa. Paraku ei suutnud ma paljude erinevate vahel kohe kuidagi otsustada. Mõned mõtted muidugi tekkisid, kuid seekord ei tahtnud ma valgest lõngast kududa, aga kirjut ei olnud veel olemas. Siis aga jäi mulle silma Drops Delight lõng (75% villa ja 20% polüamiidi) ning ma otsustasingi selle kasuks. Mustriks valisin kobrulehekirja. Raamatus on sellel kolmnurksel rätil narmad, kuid ma jätsin need ära. Kudusin salli täie mõnuga nautides nii mustri rütmilist kordumist kui selle lõnga pehmust. Väidetavalt on see lõng sokkide kudumiseks, kuid ma kahtlustan, et need tuleksid nii pehmed, et kõlbaksid ainult ilulemiseks :)

Niisiis, algatuseks ma kudusin kolmnurkset rätti.

This hat is not for my garden lamps, it is for me :) But that´s what happens when you are home alone and there is nobody to take some pictures.

Actually, this  hat is the second part of this scarf project. I started knitting and after finishing two skeins of Drops Delight yarn it felt, that I had not enough yarn to finish. So I ordered two more and a little bit later realized, that three was enough. So, I decided to knit a hat, too. And now there is 1,3 skeins of Drops Delight still left to use. Perhaps I should make wrist warmers as well :)

So, I started knitting triangular scarf.

Muster: kobrulehekiri raamatust "Haapsalu rätt" lk 237-239
Lõng: Drops Delight (50g), kokku 3 tokki (150g)
Vardad: 4,5mm
Räti suurus pärast venitamist: 150x75cm

Pattern: from "Haapsalu Scarf" book (Siiri Reimann and Aime Edasi).
Yarn: Drops Delight
Pins: 4,5mm
Size after blocking: 150x75cm

Kui mul kaks tokki kootud oli, siis tundus, et kokku kolmest ei piisa ja ma tellisin veel kaks juurde. Kui rätt vajalikku mõõtu oli kootud, selgus, et kolm tokki on täiesti piisav. Siis otsustasin, et koon mütsi lisaks. Tahtsin kasutada sama kobrulehekirja mustrit. Seega tuli müts ise välja mõelda ja parajaks sobitada. Tegelikult õnnestus kõik esimese korraga ja ma olen mütsiga täiesti rahul. Paraku suutsin kahest järelejäänud tokist kulutada vaid osa ja nii on ca 1,3 tokki ikka veel varuks. Peab vist kevadeks randmesoojendajad ka kuduma :)

Muster: kobrulehekiri
Disain: mina ise
Lõng: Drops Delight (50g), kokku kulus ca 40g
Vardad: soonikule 3,5mm, põhiosale 4,5mm
Silmuste arv: soonikus (3:2) ja põhiosas 110s.
Mustrit on kahandatud mütsi ülaosas proportsionaalselt kuni viimase 7 reani. Viimsed 7 rida kootud vaid parempidiselt ja silmuseid igal ringil kahandades.
Müts on kootud peaümbermõõdule 54cm.

Pattern: the Burdock Leaf
Design: my own
Yarn: Drops Delight

Selle lõnga ainukeseks puuduseks, minu silmis, on see, et värviüleminekud on igas tokis väga erinevad. Nii näiteks märkab tähelepanelik vaataja, et siin pildil, kus rätt ja müts on koos, on märgata mütsi tuhmimat tooni. Nagu kudumise käigus selgus, saabusid tumedamad ja teravamad toonid alles mütsi lõpupoole. Aga harutama ka enam ei hakanud :)

There is one thing I find a bit disturbing - the color pattern is very different from skein to skein. You can notice that hat colors are not as strong as colors of scarf.

Vilditud sõlg...Felted brooch


Paar postitust tagasi kirjutasin, et sain hiljuti 6 uue käsitööraamatu omanikuks. Üks nendest raamatutest oli "30 rahvuslikus stiilis ehet". Raamatus on erinevates tehnikates õpetused ehete tegemiseks - nahktöö, viltimine, polümeersavi jne. Kõigil juures ilusad pildid ja selged tekstid. Mulle jäi kohe silma sõle viltimise õpetus ja sai kohe ära proovitud ka.

(Edit: Kuna paar inimest on minu käest netiväliselt küsinud, siis igaks juhuks selgitan ka siin, et prossil tikitud muster ei ole mainitud raamatust, vaid minu hallidest ajurakkudest. Raamatus toodud tikandid on aga i-m-e-l-i-s-e-d! Tasub järele vaadata.)

Just a few posts back I wrote, that I am a proud owner of 6 new handicraft books. One of these books is "30 national style ornaments". This book is about jewellery making. There are tutorials about leather work, felting, polymer clay etc. All these tutorials have great pictures and text. Felted brooch tutorial cought my eyes at once and here it is.

(Edit: Couple of people have asked me and so I mention it also here, that the embroidery is not from the book I mentioned, but from my head. Embroidery patterns in is this book are m-a-g-n-i-f-i-c-i-e-n-t! Check them out!).

Agu Sihvka annab aru...







Diagonaalsoonik ja Maasikanupp





Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest... et siit järgneb pikk ja lohisev piltidega lugu sellest, kuidas ma „Aasta Ema 2011” tekile kaks lapikest kudusin.

Ma olin juba paar aastat Isetegijate foorumis vaadanud, kuidas „Aasta Ema” tekki kootakse. Ise ei olnud osalenud, sest ma ei vastanud kvalifikatsioonitingimustele. Sellel aastal aga mõtlesin, et teen proovi. Küll mitte ühise ürituse raames, sest ma endiselt ei vastanud tingimustele, vaid lihtsalt niisama, enda proovilepaneku mõttes. Kui ma aga foorumis vajaliku lõnga kättesaamise suhtes küsimuse tõstatasin vastas Susa, et ma käivat küll, et osaleda. No ja mis siis enam. Vurasin poodi lõnga järele, haarasin vardad ja asusin katsetama. Kuna lapikestele olid antud väga konkreetsed ja karmid nõuded, siis oli kohe alguses selge, et tegu ei ole ühe õhtu nokitsemisega. Lähtusin lõngatokil märgitud kudumistihedusest ja tegin sellega proovilapi. 



Proovilapp

 
Proovilapil katsetasin erinevaid mustreid. Kusjuures ma pean ütlema, et kõige aeganõudvam oligi ilmselt mustri valik. Alguses arvasin muidugi, et ma valin mingi imetabase ja enneolematu variandi, kuid ei õnnestunud kuidagi sellist leida J. Vaatasin varajasemaid mustreid, mis foorumi pildipangas üleval ja püüdsin nende kordamist vältida. Hetkel tundub, et õnnestus...

Kuna arvasin, et ilmselt kootakse palju pitsilisi mustreid, siis esimese lapi tegin hoopis koepinnalise ehk 2:2 diagonaalsoonikuna. Mulle meeldis selle rütmilisus ja lihtsus. Mõtlesin, et see oleks heaks tasakaaluks, kui kuskile mustrite vahele oleks vaja „rahustavat” pinda luua J.

Teine lapike sai endale mustri nimega „Maasikanupp” pildilolevast raamatust.

Proovilapi kudumine oli nii mõnus nokitsemine, et see sai märksa suurem kui vajalik oleks olnud. Proovisin südameid teha, aga kasutusse nad siiski ei läinud.

Silmade arvuks on mõlemal lapil 47. Õige mõõdu saamiseks lõikasin papist välja 20x20cm suurused tükid ja sellega siis võrdlesin töd kogu aeg. Pärast töö valmimist kinnitasin lapid viimistlemiseks nõeltega nii, et serv oli pisut (ca 2mm) üle papi ääre.

Katsetuse mõttes proovisin viimistleda erinevalt. Soonikumustriga lapi tegin täitsa märjaks, pigistasin kuivaks ja kinnitasin nõeltega papitükile kuivama. Maasikanupumustriga tüki kinnitasin nõeltega papitükile ja siis piserdasin märjaks. Pressisin väga õrnalt läbi kuiva puuvillase lapi, et mitte nupukesi lamedaks suruda.

Katsetuse tulemusena võin öelda, et mõlemad lapid näevad sarnased välja, st. märjakstegemisel ja niisutamisel vahet ei ole – minu arust. Küll tuleb öelda, et kui soonikumustriga tüki läbimärjaks tegin, siis ta venis hoobilt suureks ja laiaks. Ma juba mõtlesingi, et nüüd on asi „õhtal”, kuid õnneks mitte. Kui ta nõeltega papile kinnitades igati kortsus ja lörtsis seal lebas, siis kuivamise lõpuks oli tõmmanud ennast kenasti vormi tagasi. 

Tegelikult üllatas mind üleüldse selle lõnga mängivus ja vetruvus. Kui ma need tükid maale aknalauale unustasin ja siis mõned päevad hiljem nad sealt ära võtsin, olid nad täiesti samas mõõdus kui sinna jättes. Keerasin nad rulli ja pistsin kilekotiga käekotti, kuid linnas neid välja võttes ja uuesti papile laotades nägin, et nad olid pisut kiivas. Nii nagu keegi oleks neid diagonaalselt venitanud. Panin kaks kätt ühele tükile peale ja surusin kergelt venitades neid uuesti papile. Tükid võtsid kohe esialgse kuju tagasi. Selline lõnga mängimine on ilmselt lõpptulemuse seisukohast väga hea, sest tegelikult koovad lappe ju 40 erinevat inimest ja igaühel on oma käekiri ning mõõdudki nihkuvad ilmselt mõne millimeetri piires siia-sinna. Selline lõng mängib kenasti kaasa.

Et mõõtude õigsuses absoluutselt kindel olla joonistasin ühele papitükile (uskumatu, kui raske oli sellist mõõtu tükki kodust leida) peale 20x20 suurusega ruudu. Asetasin lapid sellele ja vaatasin, kas ikka mahub mõõtudesse ära.  Piilusin siit ja sealt serva alt, aga tundus, et asi on ok.

Kui ma tavaliselt midagi uut tehes mõtlen, kas see ikka meeldib mulle või ei, siis küsin endalt, kas teeksin seda kunagi uuesti. Tänase teema kohta ütlen – kindlasti teeksin!

Nüüd jääb vaid üle oodata, kas Susa karm ja kriitiline pilt tunnistab mu lapikesed normikohasteks või mitte. Kui ei, siis pean küll vist terve järelejäänud talv tema ukse eest jääd lõhkuma ja uued lapid ka kuduma...

Täna (neljapäeval) kell 17 on lapikesed Port Arturi postipunktis olemas.

Kohtuotsuse ootel,

Jenniplika

(Edit: Rõõm-rõõm! Täna, 21. märtsil, selgus, et minu kootud lapikesed sobisid ja vastasid etteantud nõuetele. Küll on hea tunne ja suur kergendus.) 

Haapsalu sall




Proovitöö vardaga nr 4

 

Ma olen haige...Haapsalu salli järele. Ja selle nakkushaiguse sain Isetegijate foorumist. Ühel sombusel õhtul, kui kodus oli maad võtnud vaikus, lugesin ühe jutiga läbi kõik 55 lehekülge Haapsalu salli teemast. Ja siis ma taipasingi, et täiuslikust õnnest just see sall mul puudu ongi J. Ostsin ka raamatu ja see kahtlemata süvendas mu seisukohta veelgi. Seejärel asusin lõngaotsingutele ja tahtsin väga saada Ogre lõnga, kuid Pärnus seda paraku müügil ei ole. No ja kuna kudumise häda oli juba väga suureks paisunud, siis ostsingi esialgu Aade ehk siis Raasiku ühekordse villase. Paraku oli seda poes järel vaid hallides toonides – valgest ei jälgegi. Juurde pidavat tulema alles veebruaris. Kuid õnneks on mul Tallinnas „salaagent”, kellele Ogre lõnga tellimus sisse sai antud. Esialgu siis pidin leppima halliga.




Proovitööd: vasakul vardaga nr 4, paremal vardaga nr 3

 

Pärast lõngaostu ja kui kodus oli taas maad võtnud vaikus, istusin pidulik tunne südames diivanile ja hakkasin pihta. Kõik puha raamatu järgi – veniv silmuste ülesloomine, nr 3 vardaga kudumine ja viljapeamuster nr 5 leheküljelt 139. Tegin proovitöö, niisutasin ja venitasin. Kuid kuidagi tihe jäi see kude, ei olnud sellist õhulisust nagu eeldasin. Kratsisin kukalt, võrdlesin lõngade „tehnilisi andmeid” ja jõudsin järeldusele, et see lõng on lihtsalt liiga jäme. Lisafaktor ilmselt seegi, et ma koon suhteliselt tugevalt. Natuke veel kuklakratsimist ja valmis plaan B – kududa vardaga nr 4.

Kõik algas otsast – veniv silmuste loomine, nr 4 vardaga kudumine ja viljapeamuster nr 5 leheküljelt 139. Tegin 2x laiema proovitöö, niisutasin ja venitasin. Ohoo – asi hakkas ilmet võtma! Muster joonistus välja selgemalt, üldmulje oli õhulisem ja haapsalusallilikum J.




Sall ja proovitöö

 

Järgmisel päeval lõin salli silmad vardale ja hakkasin kuduma. Tegelikult oli kogu ürituse osas väike kahtlus hinges, sest see lõng on ikka väga ebaühtlane, kuigi pärast proovilapi venitamist see silma ei paistnud. Aga kududes märkad küll kogu aeg, et lõnga jämedus on ikka väga vahelduv. Aga nüüdseks on ca 60 ripsirida kootud ja tundub, et tööst saab asja. Ma olen järginud mõnede Isetegija foorumlaste mõtet, et äärepitsi kudumise ja külgeõmblemisega hakkan tegelema alles siis, kui asi sinnamaale jõudnud on, ennem ei tasu muretseda.

Aga kodus on juba „salaagendi” poolt toodud Ogre lumivalge ootamas, kuid lubasin endale, et ennem teen siiski halli valmis. No võib-olla proovin ka vahelduseks valgest mõned proovilapid kududa, aga kindlasti rohkem mitte....loodetavasti...

Oh, ma nii loodan, et sall tuleb ikka ilus ja ootuspärane. Suvel oleks ju nii kena sellega Haapsalus promeneerida...

I´m infected... obsessed with the idea about Haapsalu shawl. It happened after reading all the 55 pages in www.isetegija.net I also bought a book about it and became even more infected J. This book is also available in English, in case You are interested. And then it hit me – this shawl is what makes my life perfect J!

Unfortunately I wasn´t lucky enough to find the right yarn in Pärnu, but my lovely „secret agent” agreed to bring me some from Tallinn. But since I was so inspired I just had to start knitting. I bough gray yarn but must admit that it´s far from perfect. It is very choppy and often I find myself thinking that it will brake. But it hasn´t yet. I usually make a swatch before knitting something for the yarn I´ve never used before and so I did this time. I must say, that after wetting and stretching it looked nice and the choppy yarn didn´t catch my eye. The right yarn is already waiting its turn, but I promised myself, that I´ll finish the gray one first. I hope to keep my promise J.