Mariale...For Maria

Mariale...südamest.

For Maria...from the heart.

Ja rohkem sõnu ei olegi vaja...

No need for more words...

Filigraan polümeersavist ja sääsk...Polymer clay filigree and a mosquito

Filigraan on paelunud mind üksjagu aega. Ma olen proovinud väikeseid ja veel väiksemaid asju teha, kui see on nüüd kõige väiksem, vähemalt seniks :)

Ripatsi raami mõõdud on 2,5x3cm, polümeersavist osa 1,9x2,2cm.

Filigree has interested me for some time. I´ve done small and even smaller things, but this is the smallest of them, so far :)

Polymer clay part is 1,9x2,2cm.

Ei lasta rahus pilti teha :)

Kuna tahtsin pildistamiseks just päikeseta päeva, siis olid kohe ka sääsed platsis.

Ega üks Eestimaa suvi ikka nendeta saa.



I waited for a cloudy day to take the pictures...and of course, there was a mosquito waiting for me.

There is no way to have a summer without them :(

Nii väikese asja kallal nokitsemine on väga nauditav.

I enjoy working with these little things.

Hallo, Kosmos!...Hello, Outer Space!





Foto on pärit/Photo is from: http://counterculturebeauty.com/?p=6777




Ma ei tea miks, aga selle ehtega tuli mulle koheselt mõttesse kosmos - midagi müstilist, sügavat ja käegakatsutamatut, kuhu pilk jääbki ekslema ja kust tahaks leida veel ja veel säravaid tähekesi...

Ehte tellija soovis just punase, valge ja musta värvidemängu ning vurritamistehnikas lisandus nende segunemisel purpur. Sobilik pael rõhutas purpurit veelgi.

This necklace reminds me of outer space - somehow mystical, deep and unreachable, that keeps you looking for more and more sparkling stars...

Owner of this necklace was very specific about the colors - red, white and black. They mixed up to be purple. Purple ribbon pointed it out even more.




Must-valge-punane=purpur.
Black-white-red=purple.

 

Ma ei pane pilte enda tehtud ehetest just tihti siia üles. Põhjuseks see, et mulle tunduvad alati originaalid paremad :) Eks see näita lihsalt seda, et ma ei ole rahul fotodega, mis ma nendest ehetest teha suudan. Ikka ei jää värvid õiged või ei tundu mulle pilt ilus või on kompositsioon vale vms :o)  Ja nii jäävadki need ehted siin näitamata, sest kehvasid ei taha ju ka panna... Ega tänane pole miski erand, aga kuna ehe ise jäi meelde, siis panin ta mälestuseks ka siia üles. Hea pildi saamiseks on vaja head pildistajat, mitte head kaamerat. Seda õpetas mulle juba mu isa, kes fotondusega sina peal on. Eks ma harjutan siis edasi :)

One reason why I don't show many pictures of my jewellery work is the fact that I'm not satisfied with the quality of the pictures. The colors are not right or the composition or something else :) The original always seems better :) Today is no exception, but I like that piece so much, that I put it up here just to remember...and keep improving my photographing skills.





Kahepalgelised...The double-faced

See oli peaaegu 3 aastat tagasi, kui ma tegin selle ehte.

I made this necklace about 3 years ago.

Keskmine suur element on tehtud Fimo jääkidest vurritamise tehnikas - et õiget kuju anda. Pärast ahjuskäimist puurisin augud ja lisasin nöörid ning helmed. Kuidagi hingelähedane oli mulle see stiil ja ma kannan seda siiani. Aga naisterahva hing on rahutu ja otsib ikka midagi uut ja huvitavat. Seepärast tekkis mõnda aega tagasi mõte seda stiili pisut teisiti edasi arendada. Kes polümeersaviga tegutsenud, see teab, et vurritamise tehnika seab mustrile teatud piirid ette ja seetõttu ei saa seda alati kasutada. Kuid prossid juhtisid mind teostuseni, mida näete allolevatel piltidel.

Nendel ehetel on kaks nägu - ja ongi huvitavam :) Need kaks nägu võib täiesti erinevad teha või ka mitte, just nii, nagu meeldib. Seekord siis sellised. Väike näide viimasest "kahepalgeliste" seeriast...



Center piece is made from scrap Fimo with swirling technique - to give the right shape. I drilled the holes after curing in owen and added banding and beads. This necklace touched my heart and I still wear it. But my soul is restless and I constantly tend to seek for new and interesting. So, a while ago I had a thought about taking this idea one step further. Who has been engaged in polymer clay, knows, that swirling is not usable in all situations. My brooches lead me to the solution that you can see in the following pictures.

This necklace has two faces - the more the merrier :) These faces can be absolutely different or not. These two samples are from my last series of "double-faced".

 




Kahepalgelise esimene nägu...

 




...ja teine nägu - või oli see vastupidi :)

 

  


Veel ühe "kahepalgelise" üks nägu

  

Pragunev jää...Cracking ice...



Kaelaehe


Kohati sunnib ilm tubasematele tegevustele ja nii ei jäägi muud valikut, kui lasta kätel käia. Jää sulamisest ja pragunemisest inspireerituna valmis ehe, mis ise ka pisut praguline. Talv on tulnud, et jääda. Vähemalt aeg-ajalt tundub nii. Lund sajab ja sajab ning seejärel sulab ja sulab.

Weather is forcing me to stay more inside and as a result of that I managed to create this pendant. It seems like winter is here to stay this year. It keeps on snowing and snowing and melting and melting. It feels endless.

Ta tuli...It´s here...




Ära jõudsin oodata ja nüüd ta sealt piilubki. Ma ootasin teda kaua-kaua, aga ta siiski tuli. Tuli kahlates läbi sulanud lume ja lompide, tilkuvate jääpurikate ja kuldnokalaulu. Tuli koputamata ja hoiatamata, lihtsalt astus ühel õhtul uksest sisse ja istus mu laua taha. Ta on seal praegugi ja ootab mind. Mind! Tore, kui keegi Sind ootab, kas pole? ...Kes ootab? Kas ma tõesti ei öelnudki! Inspiratsioon ootab...

J

I couldn’t wait for it, but now it’s here. I’ve waited for such a long time, but finally it arrived - through melting snow and ponds, dripping icicles and singing starlings. It arrived without knocking on my door or any warning. It just stepped in one evening and sat down behind my desk. It is there while I’m writing this post and it’s waiting for me. Me! It is nice to now, that there is something good waiting, isn’t it? What arrived, what is waiting? Didn’t I say? It’s the inspiration...

J



Pross




Sõrmus




Kõrvarõngad



Minu uus parim sõber



Komplekt kaelakeest ja kõrvarõngastest.
Materjal: Fimo/Cernit, vahehelmed metallist



  

Mitu fotot saab teha digifotokaga -25 kraadises külmas, kui salves on 4 AA patareid? Juhul, kui Sa ei tea, siis vastus on 4. 4!!! Karjuv ülekohus ja tühjus rahakotis või hinges, sest valik on, et kas ostad neid 10 pakki ja saad hädavajalikud klõpsud tehtud, või jätad lihtsalt tegemata ja ootad soojemaid aegu. Nojah, tegelikult on ju veel kolmas võimalus ka – osta akud! Ma jõudsin selle kolmandani nüüd, kui patareisid oli kulunud juba valusalt palju.Tõukeks sai toosama -25 kraadi ja 4 kaadrit. Enam ei suutnud oodata...Tegelikult oleks pidanud juba ammu-ammu seda tegema, aga noh, eks ma olen ju inimene nagu iga teine ja lükkan mitte-nii-hädavajalikke-asju „homse” peale. Hiljuti ütles üks meesterahvas mulle nagu muuseas, et ära lükka asju homse, vaid ülehomse varna, saad kohe kaks vaba päeva J. Ma proovisin – ei toiminud... No ja siis eelmisel reedel oli pidulik päev, mil mees mulle poest akud ja laadija koju tõi – oisamumeie – koos autolaadijaga! Ma olin täielikus õnduses, lükkasin oma  uuel sõbral, nimetagem teda Panasoonikuks, juhtmed seina ja akud laadijasse ning vaatasin tulede-vilede vilkumist ning läksin rahulolevalt koikusse ära. Minu uuel sõbral on ülelaadimiskaitse ja hulk muud vidinaid, mis teevad kasutamise mugavaks ja mõnusaks. Laupäeva hommikul pistsin akud fotokasse ja asusin „tööle”. Pildile said aegade hämarusest pärit ehted, vahepeal nii suureks kasvanud lapsed ja täiesti sulamatuna püsiv lumi. Õhtu lõpuks lugesin kokku ligi 400 kaadrit. Jipikajeee! Elagu kaasaegne tehnoloogia!

Olgu postituse lõppu lisatud pilt, mis eelmisest korrast siia riputamata jäi. Põhjuseks ikka asjaolu, et see kaader nende viimase korra 4 kaadri hulka ei mahtunud. Aga siin ta nüüd on...



Komplekt: pross, käevõru, kõrvarõngad, kaekaehe.
Materjal: Cernit



My New Best Friend

How many pictures can you take in -25C cold having 4 AA batteries in your camera? In case you didn´t know, the answer is 4. 4!!!! Total outrage. I had a choice of buying 10 packages of batteries and make the necessary shots or wait for warmer days. But – there´s a third choice too – buy rechargeable batteries (I think that´s what they call it, or is it storage cell?)! The third option was always there, but I´m just a human and put that options in „tomorrows´ drawer”. Until now. These 4 shots in -25C degrees where crucial. I couldn´t wait any longer.

Last Friday my other-half brought me my New Best Friend. I cannot describe my happiness. I put the batteries in charger and observed the display – and went to bed. My New Best Friend has all these „modern features” that using it really feels like piece of cake. Next morning I was taking pictures of almost everything. I took nearly 400 shots that day. I am back in action!

Elu on lill...on lill...on lill...




Elu on lill...

 

Lilled on ilusad, naiselikud ja meeldivad meist enamusele. Olgu nad siis vaasis, peenral või prossil. Viimase variandi  puhul nad küll ei lõhna, aga seda saab muuta peene lõhnaveega piserdamisega ehtele lähedasse kohta J.

Materjaliks Cernit polümeersavi, kahe kinnitusnõelaga, et kandes "kaaluma" ei hakkaks.

Väike vihje - prosse on võimalik ka sallinõelana kasutada. Tee proovi...

Life is a flower...is a flower...is a flower...

Flowers are beautiful, feminine and likable for most of us, weather they are in vase, growing or on a brooch. In last case they don´t smell, but you can always change it with a little perfume J.

I used polymer clay from Cernit and added two pins to avoid dangling.

A little hint - you can wear a brooch as a shawl pin as well. Try it...

Prossiteema jätkub...





Taaskord üks pross, mis nüüdseks küll juba uues kodus, kuid ikkagi minu südames. Selle tegemine, ideest teostuseni, laabus nii sujuvalt, et prossist jäi hinge helge tunne. Kui tihtipeale teen ehte mõttes valmis, joonistan kavandi paberile ja seejärel asun teostama, siis seekord läbisin vaid mõtte ja teostuse :) Kuidagi iseenesest sündis see lahendus ja kuigi ma tavaliselt musta värvi väga suures mahus ei kasuta, siis siin tundus see kuidagi "omal kohal" olema. Mõte küpseb, et proovida veelkord midagi sarnast, kuid pisut teises võtmes. Kuigi ma ei püüdnud luua mingisugust sarnasust mooniga Muhu tikandist, siis ometigi mõlkus see mul meeles, kui hiljem prossi vaatasin, kuigi ma väidaks, et sellisel juhul on tegu siiski väga stiliseeritud variandiga :) Kuid eks vaataja silm otsustab, mida ta seal just näeb...


And the brooches just keep on coming:
Some things just stay close to your heart - so does this brooch. It already belongs to someone else but has been in my mind all that time. Usually I picture something in my mind, draw it down and then start making it, but it didn´t happen like that this time. I had it in my mind and I did it :). It took me no effort to complete the brooch and although I usually don´t use much black clay, it felt right this time. Already I have some thoughts how to create something similar yet different, but we´ll see about that :). It was not my attention to get the impression of papaver from Muhu embroidery, but somehow it comes to my mind when I look at this brooch. But I let the viewer to decide...

Kaske-kaske...



Pross: Cernit, d42mm.


Pross: pisut etno, pisut rahvuslik, pisut sõleline...kõik kokku ja samas ei ükski neist. Aga minu silma jaoks ilus lahendus - lihtne ja lakooniline, samas natuke tähenduslik.

Täna oli õues -23C külma. Musta-valge kombinatsioon sobib minu tänasesse meeleollu. Ilmajaam lubab nädalalõpuks kuni -30C. Ja mina ootasin juba kevadet...

Brooch: a little ethnical, a little national...all this and nothing. But my eyes rest on it - simple and laconic, a bit meaningful at the same time.

Today it was -23C outside. The black-and-white combination seems to suit my mood well. Weather station promised -30C by the end of the week. And I was expecting the spring to burst in...

Ootuses...



"Kevadootus"
Fimo/Cernit,
pikkus ilma konksudeta 53mm



...kevadeootuses. Hing ihkab juba värvi ja lõhnu, mida külm, lumi ja jäide on nii pikalt enda alla matnud. Veel hiljuti oli kõik nii ilus valge, nüüdseks on jäänud vaid määrdunud ja porine lumemass. Pühapäeval oli Pärnumaal imeilus päikeseline päev. Öösel oli maha tulnud õhuke valge lumekiht, mis looduse veel viivuks valgeks värvis. Majalähedases peenraservas oli hommikul triibuke musta maad näha - õhtuks oli sealsamas nina välja pistnud aed-liivatee igihaljad lehed. Mudisin tillukesi lehti sõrmedevahel ning hingasin sügavalt sisse...kevadet oli tunda! Istusin hetkeks verandale ja nautisin kogu seda olemist.

Kogu see mõnus olemine ei jätnud mind ka toas maha ning seepärast otsisin välja ehted ja silm jäi pidama just värvilisematel. Need kõrvarõngad samastusid minu hetkemeeleoluga ja nii nad karbist välja jäidki :) Kavatsen neid nüüd mõnda aega kanda...kevadootuses...

I´m yearning...yearning for spring to burst in with its smells and colors. It all have been buried under the snow for too long. It was a sunny Sunday here in Pärnu County. The snow was slowly melting from my garden exposing a few leaves of my Thymus vulgaris. I couldn´t resist to twiddle them a bit...and I could smell the spring! I took a moment and sat on my porch enjoying all this.

All this cozy feeling followed me all day and I decided to take a look at my jewellery. The colored ones caught my eyes the most. These earrings matched my mood and that´s why they stayed out of the box :)...I intend to wear them for some time...expecting for spring.

Veel viimased pingutused ehk endale tuhka pähe

Aastalõpp on kole kiire. Kas teil pole? Minul on...ja süüdi olen selles ikka ise, ei keegi muu, sest olen ise mõned asjad viimasele hetkele jätnud. Kuid seda vaid siiski selleks, et saaks teisi toimetada J.

Uude aastasse vanade võlgadega ei minda. Ühe „võla” sain kustutatud mõni päev tagasi, kui üle sai antud ammusest ajast (loe: südasuvest) saati õmblemist ootavad padjakatted ja laudlina. Külgkardinad valmisid juba suvel ehk siis õigeaegselt. Kardinate valmides ütles nende omanik paraku need maagilised võlusõnad: „Ah tee siis, kui sul aega on.” No ja aega ei ole ju kunagi piisavalt ja nii see siis venis ja venis ja venis...kuni eelmise pühapäevani, mil ma ennast lõpuks kokku suutsin võtta. Koos katete ja linaga sai üle antud ka väike nõelapadjatassike.

Teine „võlg” paneb silmad peast häbenema...Nimelt rändas umbes 4 aastat tagasi kappi üks meestekampsun, mille kudumine mitte kuidagi ei edenenud. Seal ta lebas ja ootas oma aega. Parim on asja juures see, et valmis oli saanud juba kogu kehaosa ning pool varrukatestki, aga vot edasi ei miskit. Kampsuni Potentsiaalne Omanik ikka küsis aeg-ajalt, et kuidas selle asjaga lood on, aga aeg tegi taas oma töö ja küsimine jäi järjest harvemaks...kuni selle aasta jõuluootuses teatas toosama Potentsiaalne Omanik, et ta oleks väga rahul, kui jõulumemm tooks talle valmis kampsuni, sest läheb juba külmaks (eelmistel aastatel ju ei läinud, eksju... J). No ja ma lubasin pühalikult, et sel aastal ei pea tema enam mitte külma kannatama. Aga näha oli, et olemasolevast lõngast ikka pikkadeks varrukateks ei piisa ja kolmveeranditega Potentsiaalne Omanik ei leppinud. Aga muud asjad ootasid ka toimetamist ja alles eile siis silkasingi lõngapoodi hinges värelemas kerge kahtlus, et sama lõnga ei pruugi ju enam müügil olla. Oli – aga mitte vajalikke toone. Aga kuna kampsuni kehaosas ka juba mõningad triibud sees, siis saigi teist tooni ostetud. Müüja oli õnnelikum kui mina, sest viimased 3 tokki said müüdud ja riiulisse vaba koht tekitatud, sest seda lõnga enam ei tule. Jõuludeni on aega veel paar päeva, seega teate täpselt, millega ma järgnevad ööd tegelen...aga enne seda tuleb veel üks paar susse valmis viltida J.

Minu jutt tõestab lihtsalt seda, et ma olen siiski vaid inimene... J.

Ahjaa, piparkooke peab veel küpsetama ja mõned kingitused pakkima ja toad uuesti koristama ja jõuluroad valmistama ja külalisi võõrustama ja ise külla minema ja...

Aga viimane ehtetegu on tehtud ja sellega on asjad 2010. aastaks ühelpool. Järgmisel aastal uue hooga.





Viimased toorikud



 Tulgu teie pühad rahulikumalt kui minul!

Prossid

Mulle meeldivad prossid. Neid saab kanda mitmel erinevad viisil ja kohas. Kinnita reväärile, sallile või kotile - kuidas kellelegi meeldib. Kui soovid, siis ümaraid saad ka kaelas kanda - igaühele midagi.

  

Brooches: I like brooches. You can wear them in many different ways. 

Aitäh, sõber, uneta öö eest :)

Aga mul ei olnud selle vastu tõesti midagi...sest põnev oli. Kuna me ei olnud ehte soovijaga päris selgusele jõudnud, mida me täpselt tahame, siis saigi prooviks tehtud kaks erinevat varianti. Kõrvarõngad said sobilikud mõlema juurde. Kui ehe juba ilmet hakkas võtma, sai selgeks, et jääb ripats ja kõrvarõngad. Palju õnne uuele omanikule! Loodetavasti talle meeldib.

Thanks, my dear friend, for a sleepless night.... J

But I really didn’t mind...because of the excitement. I made two different variations, since we were not entirely sure what we want. The earrings match with both of them. It was clear, when it all started to come together, that the earrings and the medallion are the right choice. I   hope the new owner likes the gift.





Ripats









Esialgne kavand





Endale

Mulle meeldivad värvid ja seetõttu sai see ehe ka värviline. Taas vurritamise tehnikas ja pärast poleerimist lakitud. Augud tehtud küpsetamisjärgselt. Aukude servad töödeldud versengipuuriga. Paelad sõlmitud nii, et ehte pikkust on võimalik reguleerida. Paraku ei mahtunud see pildile :) Kaelaehte pärlite vahedetailid keeratud ise eelpainutaud traadist. Kaelas kerge ja mugav.

I like colours and that´s the reason why this one is also colourful. Again in swirling technique and covered with varnish after curing in oven. The holes are drilled after curing. The edges of the holes are treated with grading drill (I hope that is what they call it in English, it should be "versenk" in German). Banding is done so that it is possible to change it´s length (not visible at the picture, sorry). Metal parts of the necklace are self-made from memory wire. Lightweighted and comfortable to wear.

Kingitus

See komplekt sai tehtud mõnda aega tagasi sõbrannale sünnipäevaks. Tehtud polümeersavist vurrimise tehnikas, pärast küpsetamist lihvitud, poleeritud ja lakitud. Mulle meeldib, sõbrannale ka ning tundub, et tema tütrele veel kõige rohkem :)

Mulle väga-väga meeldib vurrimise tehnika. Niiiii mõnus on savi keerutada ja näha, kuidas muster keerlema hakkab. Selle ehte puhul on vurritatud vaid niipalju, et "pärlitele" õige kuju andja. Muster on jäänud enam-vähem paigale.

I made these for my friend as a birthday present. Made from polymer clay in swirling technique. Hand-sander, polished and varnished after baking. I like it, my friend likes it and it seems that her daughter likes it even better :)

I really-really like swirling technique. It is such a good feeling to swirl and observe how the pattern starts to change it´s shape. With this set I did swirling just enough to give "the   pearls" needed shape. The pattern remained almost untouched.