Triibulised

Mälus inventuuri tehes tuli meelde, et selle aasta soktoobri projektist jäi puht pildi puudusel välja paar triibulisi sokke. Olgu nad nüüd statistika huvides siin ära näidatud. Kandja tellis need väga täpse kavandi järgi: punase-musta triibulised, varvas ja kand mustad, jalalabale 4 musta triipu.

Sai, mis tahtis!

 

Mnjah...

...ega ei olegi midagi vabanduseks öelda. 

Sügis on veerenud omasoodu ja erilisi võite käsitöövallas üles lugeda pole.

Aimates, et jõulud on, nagu igal aastal, ootamatult ukse ees, sai pisut varem savi vormima hakatud. Tahtsin teha mõned ehted. Siiski ei ole ma tulemusega lõpuni rahul, sest see pole piisavalt õhuline. Peab veel katsetama. 

Glasuuriks ARS-i v.valge. Kantud pintsliga eelpõletatud savile kaks korda.

Soktoober 2013

Taas on kätte jõudnud soktoober. Jah, soktoober, mitte oktoober. Sest igas oktoobris kootakse sokke, mis teebki välja soktoobri. Ma olen vahel küll soktoobrit ignoreerinud, kuid sellel aastal mitte. Esimene sokipaar sai valmis ja teine on juba varrastel.

Seekordne kudumine sai alguse kahest praktilisest vajadusest, mis on tuttavad kõigile soktoobrilastele:

1. külm pressib peale ja suur varvas kipub kummikus külmetama

2. lõngakast on hakanud üle ääre ajama ja midagi on vaja selle massi ohjeldamiseks teha.

No ja nii saigi kootud paar sokke. Lõng Novita Tico-Tico, millest kunagi tehtud need sokid, mis on kulumise ja välimuse säilitamise osas väga kenasti vastu pidanud. Kuna tookord jäi lõnga "lapse jala jagu" üle, siis saidki need ära kasutatud. 

 

Vardad olid 2,0mm. Sääreosa kootud 52 silmusega ühekordsest lõngast. Pahkluu ümber mõned silmad sooniku pahempoolsetes silmustes kahandatud. Labaosas antud sama silmade arv uuesti juurde ja kootud kahekordse lõngaga lõpuni. Lõnga värvijooksu ei jälginud üldse. Võtsin lõngatokist välimise ja sisemise lõngaotsa ja hakkasin kuduma - värvid tulid nii nagu nad vabrikus tokki keriti. 

Sokid said paksud ja soojad. Talv võib tulla.

Ah jaa, nende sokkidega võtsin osa ka isetegija.net foorumi Soktoobri projektist. 

Liblikad

Minu eelmise postituse õmblemistuhin päädus sellega, et korraga sai kangastest välja lõigatud nii maksikleit kui seelik. Kleiti esitlen mõni järgmine kord, kuid seelik on siin. 

Tegelikult läksin kangapoodi kindla ideega, et seelik peab saama suuremustriline ja kahevärviline. Eelistatuim variant oli valge põhja peal sinised lilled. Teate küll, nagu mõnel sini-valgel portselanist teeserviisil. Muidugi ma midagi sellist ei leidnud. Ligilähedastki mitte. Kuna õmblemistuhin oli sees, siis ilma kangata ei saanud siiski lahkuda. Võtsin järgmise parima variandi, millel liblikad ja lilled. Kangas on pärit Abakhani kastist "puuvill ja elastaan", meenutab denimit ja on seljas mõnus. Seelik sai värvlita, mida pildilt ei tuvasta, sest noor fotograaf tegi klõpsu just siis, kui ma ennast käigu pealt sättisin. Seelik on voodriga.  

Nädala pärast algab lastel kool. Mina võtan ühe suvemälestusena kaasa jalgapäevitunud kalossid. 

Ei, mu blogi ei ole välja surnud...

Üks sõbranna küsis, et kas ma suvel käsitööd ei tee, kuna blogis haigutab sügav vaikus. Nojah, ega vist tõesti ei ole väga teinud, sest sellel aastal on ju nii ilus suvi, et seda ei saa ikka raisku lasta. Mitte et käsitöö raiskulaskmine oleks, aga lihtsalt...niipalju muud on ka teha.

Pärast hakkasin mõtlema, et kas ma tõesti ei ole midagi teinud ja pean tunnistama, et midagi erilist küll mitte. Mul on talvest lõpetamata üks pitssall, millele ma ei saa kuidagi ühte otsapitsi külge silmatud. Salli lõpetamiseks on umbes-täpselt 125 silma vaja kokku silmata, aga näe, ei taha ja ei tee. Siis juulis hakkasin kuduma tütrele sokke, et kaugel see sügis ikka on, aga kuna suvetunne on veel nii võimsalt sees, siis on seegi hetkel soiku jäänud.

Kuid siiski-siiski on üks pluusike, mida ma hakkasin õmblema ja suutsin isegi lõpetada. Seda kõike ühe õhtu sees, sest nii kui oleks kahe päeva peale jätnud, oleks see ka kindlasti pooleli jäänud.

Ma ei olnud päris pikka aega midagi õmmelnud. Lihtsalt ei olnud isu. Aga nüüd tundub, et isu tuleb tagasi.

Õmblema ajendas mind lihtne põhjus. Nimelt avastasin, et Burda ajakirjal on üleval koduleht www.burdastyle.com, millelt saab mustreid alla laadida. Mina, kes ma olen aastaid õmmelnud ja tihti ka Burda lõikeid kasutanud, ei olnud sellest mitte kuulnudki. No ja siis suure õhinaga valisin sealt katsetamiseks ühe tasuta lõike. Üks versioon siin ja teine siin. Kuna selles ei olnud mitte midagi keerulist, siis ühe õhtuga ta valmis saigi. Muutsin lõiget vaid niipalju, et sirge kehaosa asemel lisasin puusale laia kummilindi, mille 5 reaga kinni vuristasin. Mulle meeldis nii rohkem, kui sirgelt kukkuv variant. Aga sellest muudatusest nende piltide pealt aimu ei saa. Üksi kodus olles on ikka väga raske ennast nii pildistada, et kõik peal oleks.

Muidu nokitsen käsitööd hoopis aias teha: rohin, istutan ümber, kastan, naudin saaki jne. Kuna otsustasin enda aiamaa pisut ümber organiseerida, siis meisterdasin ka 5 peenrakasti. Päris ise, ilma meeshinge abita, sest tal oli niigi tööjärg juba ees. Aga kes väga tahab, saab ikka tehtud.

 Mees vedas järkamissae lauale valmis, eraldas vanadest ehitusjääkidest mulle natuke laudu ja töö võis alata. Ära sai kasutatud vanad punnlauad, mis pärast tõrvaõliga katmist ehk mõned aastad ikka aiamaal vastu peavad. Nagu pilt tunnistab, sai isegi lapstööjõudu ära kasutatud. 

Aga ma olen nii rahul, et isegi vill, mis haamriga töötamisest tekkis, tundus seekord kuidagi oma ja hää.

Loodetavasti meeldivad kastid ka mu taimedele.