Viola...Viola



Lubage tutvustada - Viola. Nagu eelmises postituses lubatud, meie pere uusim liige :) Umbes 23cm pikk ja roosa kleidikesega. Nüüd on lõpetamata asjadega kõik ja ees on juba uued väljakutsed.

May I introduce you - Viola. As I explained in my last post, she is the newest member of our family. About 23cm tall and wears pink dress. Now I´m finished with unfinished things and new challenges are waiting already.

Nannu...Nannu

… on meie pere kõige värskem liige ja pere pesamuna hetke vaieldamatu lemmik. Nannu käib lasteaias ja hambaid pesemas, sõidab külla ja tudub pisiperenaise kaisus. Seda kõike ilmselt seniks, kuni valmis saab järgmine heegelloom Isetegijate foorumi projekti “Lõpetamata asjade lõpetamine“ raames. Tähtaeg juba seesama laupäev, 29. september. Mnjaa, nii see on, kui mitu asja on korraga käsil, et miskit jääb tahaplaanile. Nimelt alustasin nende loomakestega umbes aastake tagasi, kui olin lõpetanud kaks teist. Kuna need teised läksid laia ilma rändama, siis alustasin uutega, et midagi koju ka jääks. Aga uued asjad tulid peale ja ju siis polnud nendega nii kiire ka, et jäidki kotikesse ja kastinurka. Nüüd oma käsitöövahendite sorteerimise ja korrastamise käigus nad sealt avastasingi. Kusjuures natuke aega enne seda olin just endamisi võidurõõmsalt mõelnud, et mul polegi seekord põhjust Isetegijate projektiga ühineda J. Aga näe - üllatus missugune. Nannu peab paar päeva veel üksi vastu pidama, siis tuleb talle seltsiks väike preili ka.

Muide, ma hakkasin Nannut heegeldama Isetegijate õpetuse järgi, mis pidavat olema (jää)karu.  Päris see tulemus ei ole, aga eks ma panin juhendist ikka parasjagu mööda ka J.

Elagu Nannu!

 …is the newest member of our family and my nest egg´s absolute favorite. Nannu joins her in the kindergarten and bathroom, visit her friends and sleeps in her arms.

I started doing Nannu about  a year ago, but finished a week ago. Nannu spent her hibernation in my craft supplies box and was discovered while ago. Actually, there was someone else with Nannu in that box, but you have to be patient to meet her.

 Vivat Nannu!

Tagantjärele tarkus...

...on see, et seitse (vabandust, üheksa) korda mõõda ja üks kord lõika. Eelmise postituse esimese kotikesega oli nii, et ma ei mõõtnud üldse ja kohe lõikasin. Tegelikult andis olemasolev materjal ise mõõdud ette ja valida ei olnudki midagi rohkemat. Siis muidugi selgus, et kui ma vajalikud asjad sinna sisse panen, siis on kott punnis. Aga selline asi mulle ei meeldi. Otsustasin teha siis sellise, kus ennem ikka mõõtsin ka. Õnnestus. Valmis sai kott vajalikus mõõdus.

Lukk 20cm, alläär 24cm, kõrgus 16cm.



Voodriks kasutasin sama täpilist kangast, mis eelminegi kord. Liimiriide vähesuse tõttu võtsin ühe paksema puuvillase kanga, mille külge teppisin voodri korrapäraste vahedega. See andis kotile toekust juurde.

Paari koha pealt teppisin voodri ka pealisriide külge, kasutades selleks ära kanga enda mustrit. Pealiskangas on pärit ühest taaskasutuspoest, kus see oli müügil kõrvalkardinana. Täiesti uus materjal, isegi originaalsildid olid küljes. Muster imponeeris mulle kohe - selline maalt vanaema juurest - selle kõige paremas tähenduses. Kuna kangast on terve kardina jagu, siis on mul sellega seoses teisi mõtteidki.

Kosmeetikakottidest peaks nüüd mõneks ajaks vajadus täis olema :)

Jäägimajandus...Managing leftovers

Minule. Sellised värvikombinatsioonid paitavad mu silma.
For me. That kind of color combinations please my eye.

Kuna kosmeetikakott lõpetas minuga töölepingu, siis oli hädasti uus vaja värvata. Kuna võõrtöölised (loe: poekaup) mind ei ahvatlenud, siis otsustasin kodukandile (loe: isetehtule) truuks jääda ning kätel ja masinal käia lasta. Väike inventuur kangajääkides tõi selguse, et miskit nipet-näpet on õmblemistest järgi jäänud ja need nüüd käiku läksidki. Imekombel juhtusid isegi õiget värvi lukud kodus olema.

I made little pouches out of fabric leftovers. I even happened to have the right shade of zippers at home.

 

Kuigi esialgu oli plaanis teha vaid seesama sinisetäpiline-roosaroosiline variant, siis ühe noore daami tungival nõudmisel sai väärilisi kandidaate rohkemgi. Kuidagi saime omavahel puud ja maad jagatud ning nüüd on minul kaks kotti ja temal üks - see roosa ja lillekestega.

Viimasega oligi madistamist rohkem, sest ilmnes, et õhukest lillelist kangast ei kannatanud välimiseks kihiks kasutada ja seetõttu käisin ostsin Kangadzunglist käsitöövildist tükikese. Paraku oli seekord aga vildi kvaliteet alla igasugust arvestust. Võrdlesin seda eelmine kord ostetuga ja tõesti, seekordne oli nagu kehva kvaliteediga paber. Õnneks taipasin seda juba poes ja piirdusin vaid selle roosaga. Pliiatsite pesaks sobib ikka. Vildist või fliisist õmblemisega on see hea boonus, et alati ei pea tegelema ääristamisega. Vabalt saab kasutada sik-sak või lainelisi kääre. Töö kiirem ja tulemus ka vahva.

Noore daami pliiatsipesa.
Home for pencils of a young lady.

Üks sai tehtud roosilise toolikatte jäägist, voodriks minu kunagise ruudulise püksipaari jäägike. Oh aegu ammuseid...

Although I planned to make only one I ended up with three - two for me and one for my little girl.

Sellised nad siis saidki.

So, that´s how they turned out.

Võib ka ümbrikena kasutada :)

May be used as envelopes.





Dilemma...A Dilemma



Naiselik või ei - selles on küsimus.
Feminine or not - that´s a question.



Algselt olid need mõeldud kindarandmeks mu mehele. Kuna ma olen suur palmikutekummardaja, siis saigi neid kasutatud. Hallile sekka pisut punast, et oleks rõõmsam ja sobiks talvise outfitiga. Pidid tulema sellised linnapeal kekutamise kindad, mitte kelgumäe omad. Siiski kahekordsed, mistõttu soojad. Kudusin usinalt ja olin ise rahul, kuni äkki hakkas tunduma, et jube naiselikud näevad välja. Proovisin endale kätte, päris ilusad. Proovisin mehele kätte, päris imelikud. Algselt plaanisin veel randmeosa soonikutest osad käelabale ja pöidlale edasi viia. See mõte lendas kohe peast, sest kiskus ikka väga naiselikuks. Vähemalt endale tundus nii - mehe näos ei liikunud ükski lihas.

Originally these were meant for Him. I´m a big fan of cables, no exception this time. Gray mittens with a little bit of red to suite the winter outfit. I was very happy with them until I started to feel that they look feminine. I tried them on, seemed pretty. He tried them on, seemed weird.



No ikka liiga naiselik :)
Too feminine indeed :)



Igatahes on mul nüüd kodus ühed palmikutega randmed varuks, sest mehele said uued vardale aetud. Seekord teistsugune soonik, aga värvid samad. Lootust on, et nii naiselik ei tundu. Koon, ootan, võitlen ootusärevusega, ehk saab kunagi valmis ka. See roosa jupike on voodrisse ärakasutatud roosade jääkide otsake. Tagantjärele targutades tundub, et alateadvus teadis kohe, et nendest lõpuks ikkagi naistekad saavad. Aga tegelikult ei jää need roosad värvid üldse kuskilt näha, ausõna.

Nagu viimastest postitustest näha viibin ma juba mõnda aega kindakudumise maailmas.

So, now I have a pair of half done mittens at home, because I casted on a new pair. A bit different this time, but same colors. There is a hope that these will not look too feminine. I knit and struggle with anticipation. Hopefully they get finished, soon.

As you can see from my last posts I´m in a mittens-knitting-zone.