Vilditud sõlg...Felted brooch


Paar postitust tagasi kirjutasin, et sain hiljuti 6 uue käsitööraamatu omanikuks. Üks nendest raamatutest oli "30 rahvuslikus stiilis ehet". Raamatus on erinevates tehnikates õpetused ehete tegemiseks - nahktöö, viltimine, polümeersavi jne. Kõigil juures ilusad pildid ja selged tekstid. Mulle jäi kohe silma sõle viltimise õpetus ja sai kohe ära proovitud ka.

(Edit: Kuna paar inimest on minu käest netiväliselt küsinud, siis igaks juhuks selgitan ka siin, et prossil tikitud muster ei ole mainitud raamatust, vaid minu hallidest ajurakkudest. Raamatus toodud tikandid on aga i-m-e-l-i-s-e-d! Tasub järele vaadata.)

Just a few posts back I wrote, that I am a proud owner of 6 new handicraft books. One of these books is "30 national style ornaments". This book is about jewellery making. There are tutorials about leather work, felting, polymer clay etc. All these tutorials have great pictures and text. Felted brooch tutorial cought my eyes at once and here it is.

(Edit: Couple of people have asked me and so I mention it also here, that the embroidery is not from the book I mentioned, but from my head. Embroidery patterns in is this book are m-a-g-n-i-f-i-c-i-e-n-t! Check them out!).

Pragunev jää...Cracking ice...



Kaelaehe


Kohati sunnib ilm tubasematele tegevustele ja nii ei jäägi muud valikut, kui lasta kätel käia. Jää sulamisest ja pragunemisest inspireerituna valmis ehe, mis ise ka pisut praguline. Talv on tulnud, et jääda. Vähemalt aeg-ajalt tundub nii. Lund sajab ja sajab ning seejärel sulab ja sulab.

Weather is forcing me to stay more inside and as a result of that I managed to create this pendant. It seems like winter is here to stay this year. It keeps on snowing and snowing and melting and melting. It feels endless.

Ta tuli...It´s here...




Ära jõudsin oodata ja nüüd ta sealt piilubki. Ma ootasin teda kaua-kaua, aga ta siiski tuli. Tuli kahlates läbi sulanud lume ja lompide, tilkuvate jääpurikate ja kuldnokalaulu. Tuli koputamata ja hoiatamata, lihtsalt astus ühel õhtul uksest sisse ja istus mu laua taha. Ta on seal praegugi ja ootab mind. Mind! Tore, kui keegi Sind ootab, kas pole? ...Kes ootab? Kas ma tõesti ei öelnudki! Inspiratsioon ootab...

J

I couldn’t wait for it, but now it’s here. I’ve waited for such a long time, but finally it arrived - through melting snow and ponds, dripping icicles and singing starlings. It arrived without knocking on my door or any warning. It just stepped in one evening and sat down behind my desk. It is there while I’m writing this post and it’s waiting for me. Me! It is nice to now, that there is something good waiting, isn’t it? What arrived, what is waiting? Didn’t I say? It’s the inspiration...

J



Pross




Sõrmus




Kõrvarõngad



Hu-hu-hu-huulepumat

Näib, et nii mõneski blogis on hetkel juttu huulepumatitest ja kehakoorijatest, sest just neid kahte pärnakad laupäevasel kokkusaamisel kokku keetsid ja keerasid. Tartust oli tulnud meile kõiki neid kehahõrgutiste nippe ja trikke õpetama Le-.li. Tore, et tuli, sest minule oli see täiesti uus asi ja siis on ikka vahva, kui keegi näitab, kuidas asjad peavad käima.

Koostegemisel valmis kõigepealt huulepumat.

Kokku sai pandud (ja nüüd tuleb see kõige hullem osa - usaldada oma mälu, sest kirjapulk-paber jäid koju) mesilasvaha, tahket rasva ja 100% õli.

Koostegemisel läks kasutusse:
- mesilasvaha ja kakaovõi, mandliõli ja riitsinusõli ning vist oli ka mõni tilk eeterlikku õli (aga ei mäleta, milline täpselt :))



Koostegemisel valminud huulepumat.



Kuna asi saab selgeks ikka alles siis, kui ise läbi oled teinud, siis saigi kodus ka paar päeva hiljem katsetatud.

Koduse variandi puhul kasutasin:

- mesilasvaha

- kookosvõid

- astelpajuõli 

Le-.li õpetuse kohaselt peab kõike võtma võrdsetes kogustes, kuid kui on soovi panna eeterlikku õli lõhna mõttes lisaks, siis seda vaid 1-2 tilka. Mina eeterlikku õli seekord ei pannud. Mesilasvaha tuleb sulatada veevannis, lisada tahke rasv (kookosvõi vms) ja kui kõik on sulanud, siis pidevalt segades vedel õli (astelpajuõli, mandliõli, riitsinusõli, viinamarjaõli vms). Pisut jahtunult nõudesse ja tahkuma.



Topsides sees oranź astelpajuõliga pumat,
kaantesse valatud koostegemisel valminud pumat.
Värvivahe on ilmne :)

 

Kes soovib pikemat säilitusaega, siis peab lisama ka e-vitamiini. Astelpajul on seda aga juba looduslikult koostises olemas. Hiljem uurisin ka veel mõnest netipoest, et võimalik on osta ka värvaineid, millega huulepumatile ka tooni anda. Katsetanud veel ei ole.

Lisaks huulepumatile sai tehtud ka kehakoorijat. Põhikomponendid on alati sool ja õli. Kõik muu läheb sisse vastavalt segaja soovile.

Seekord võtsin:

- meresoola (tagantjärgi tarkus - peenem on parem, sest kehale hõõrudes teevad suured tükid natuke haiget)

- õli (mina kasutasin beebiõli ja see ei jätnud värvi ega lõhna, tavaline oliiv- ja päevalilleõli jätsid soolale kollase määrdunud värvuse ja tugeva kõrvallõhna). Õli tuleb lisada tunde järgi, sõltuvalt tegija soovidest.

- riivitud apelsinikoort.

Segasin kõik kokku ja valmis ta oligi. Õhtul sai ka saunas proovitud. Väga mõnus elamus! Koostegemisel katsetati erinevaid kooslusi. Kõigil oli baasiks muidugi sool ja õli, kuid lisaks pandi väga huvitavaid ja erinevaid koostisaineid: sidrunikoort ja piparmünti, rosmariini ja apelsinikoort, lavendlit, melissi. Panna võib ka kohvipuru ja kõike muud, mis pähe tuleb ja hinge hellitab.

Nii, nüüd on hea ise ka teinekord siin spikerdamas käia, sest ega pea ole prügikast :)

Ja muide, leidsin ka väikese sellekohase kirjatüki Hobipunkti Ideepangast.

Ei taha, ei saa...

No ei tule vaimu peale L. Pooleli on Ogre lõngast Haapsalu sall, oma järge ootab üks jämedakoeline sall, tüdrukute kleit, poiste vöökott, ehted, keraamika ja palju muud on juba kuklas ootelehel, aga... Lisaks olen viimase nädala jooksul saanud 6 uue  käsitööraamatu omanikuks, mis on omakorda pannud mu mõtted loomeradadele uitama, kuid mida pole, on see piiritu entusiasm, millega asjade kallale asuda. Lubasin endale, et kõigepealt teen valmis ehted, siis Haapsalu salli ja siis asun alles järgmiste asjade kallale, aga näedsa, ei saa ehetegagi hakkama...ja enne seda ei tohi teiste asjade kallale ka ju asuda – sai nagu lubatud.

Haapsalu sall on tegemisel juba paar nädalat vist. Valisin mustriks pohlalehekirja. Alguses tundus nii mõnus ja lihtne kududa, kuid varsti tundsin, et see muster tüütab kududes oi-oi kui ära. Kood ja kood, aga edasi ei jõua. Juhtusin ripsiridasid lugema siis, kui täpselt 100 oli tehtud. Lubasin endale, et koon kaua-kaua veel, enne kui loen jälle. Kudusingi. Lugedes sain ripsiridadeks 163. Oh jeerum, alles 163...kudusin veel. 180 juures panin äärele markeri, et siis näen, kuidas 200 jõuan ja sealt ju ainult natu-natukene lõpuni veel. Õnneks selline ennesepettus töötas ja kuidagi imeväel pingutasin lõpuni. Aga siis – äärepitsi kudumine. Otsustasin, et kuigi alguses tahtsin proovida külgekootud varianti, siis teen siiski „originaali” ja koon eraldi. Kootud sai 457 ääresilma ja pitsitegu võis alata. Markerid olid kenasti iga 50 silma tagant küljes, et mustrit lihtsam jälgida ja lugeda. No ja siis see juhtus – teisel mustrireal avastasin, et ei klapi. Lugesin edasi ja tagasi ning pidin tõdema, et olin vahelduva õhksilmuste-kokkukudumiste asemel teinud õhksilmus-õhksilmus. No tere-tare! Kas harutada või otsast hakata. Proovisin harutada, igavene nöök. Otsustasin kõik üles harutada ja siis otsast alata. Harutamisel selgus meeldiv tõsiasi, et see kõige esimene kudumise meetodil loodud 457 silma jada on nii kenasti „vormis”, et noppisin nad lihtsalt uuesti vardale. Ja siis otsast peale jälle. Eraldusin teise tuppa ja andsin mehele ranged korraldused, kõik ülehelikiirusel liikuvad, nii üle kui allameetrised tegelased, minust 30 minutit eemal hoida. Mees oli oma ülesannete kõrgusel ja pool tundi hiljem väljusin mina teisest toast võitjana. Kaks rida 457-silmalist mustrit olid kootud ja klappisid! Panin töö kotti paremaid aegu (loe: õhtusemaid üksioleku aegu) ootama. Ja seal ta ootab...juba kaks õhtut. Käsitöö asemel olen värskes õhus jalutanud. Ei tea, kas hakkab suvine "käsitöövaheaeg" juba tõesti peale... No ei tule vaimu peale L.

Mõista-mõista, mis see on?

...ämblikuvõrk?...turuvõrk?...heegeldatud...eee...heegeldatud kivid? Õige! Just - heegeldatud kivid.

Idee autor Margaret Oomen on seda ideed lahkesti ka The Purl Bee blogis jaganud. Sealt leiad ka step-by-step õpetuse, kuidas kivikesi katta.  Samuti on olemas ka tema Etsy pood, kus neile, kes isetegemist pelgavad, kivid ka müügis on. Samas ütlen julgelt kõigile kahtlejatele, et kui minusugune algaja heegeldaja (sest see on tõesti üks neid käsitööliike, mida ma väga-väga vähe teinud olen) asjaga hakkama sai, saab absoluutselt igaüks. Kusjuures kõige suurem lõbu ongi lihtsalt heegeldada ja heegeldada ilma, et mingisugust mustrit, kettsilmuste arvu või mida iganes veel, jälgima peaks. Päris vabaheegeldamiseks on seda vist liig nimetada, aga igaüks saab oma fantaasia täpselt niipalju tööle panna kui tal seda on. Autor ise on mõtte juba niikaugele viinud, et valminud on mitmevärvilised ja riidetükikestega kokkuheegeldatud variandid. Tegu on kahtlemata omapärase ja ideedest tulvil tekstiilikunsnikuga, kes on samaaegselt ka arst ja ema 4 lapsele - ja mitte ilmtingimata selles järjekorras.

Praegusel ajal on küll vist suhteliselt raske loodusest selliseid kive leida, aga kui päike edasi lund paitab, saab varsti neid juba noppida. Õnneks on minul kuuris kastike kividega, mida igal suvel peenrale sätin või lillepottidesse topin. Sealt sain mina neid noppida.

Kus selliseid kive kasutada? Eks see ole igaühe enda teha. Minu idee on panna need suvel aialauale lina äralendamast takistama... Samas lebasid valged kivid nädalajagu mu diivanilaual suurel puuvaagnal, sinised aknalaual. Päris tihti jäi pilk nendele pidama. Ma suudan silme ette manada mitu inimest, kellele ma võiks neid kinkidagi... midagi uut ja ootamatut.

What are these? And the answer is: crocheted stones. This idea really caught my attention and I just had to try it out. I´m really bad when it comes to crocheting and if I was able to do this, so are you. You do not have to follow any patterns - do as you please. It´s fun, fun, fun. You can read more about the author of this simple jet great idea, Margaret Oomen, from her blog Resurrection Fern. The tutorial can be found in The Purl Bee blog. In case you´re not sure whether to make these cute little stones on not, you can by them from Margaret Oommen´s Etsy Shop. Have fun!

Kusjuures alles pärast postitamist meenus, et suvel sai lastega kivikesi värvitud. Kõik said endale lepatriinu välimuse. Osad päris suured nii, et tõsta kahe käega, osad pisitillukesed.

Nagu selgub, saab kividega nii mõndagi ette võtta!

Just after posting I remembered that last summer I did some painting with my children. We painted stones and the stones become ladybugs. As you can see, there are lots of things you can do with stones!

Agu Sihvka annab aru...







Diagonaalsoonik ja Maasikanupp





Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest... et siit järgneb pikk ja lohisev piltidega lugu sellest, kuidas ma „Aasta Ema 2011” tekile kaks lapikest kudusin.

Ma olin juba paar aastat Isetegijate foorumis vaadanud, kuidas „Aasta Ema” tekki kootakse. Ise ei olnud osalenud, sest ma ei vastanud kvalifikatsioonitingimustele. Sellel aastal aga mõtlesin, et teen proovi. Küll mitte ühise ürituse raames, sest ma endiselt ei vastanud tingimustele, vaid lihtsalt niisama, enda proovilepaneku mõttes. Kui ma aga foorumis vajaliku lõnga kättesaamise suhtes küsimuse tõstatasin vastas Susa, et ma käivat küll, et osaleda. No ja mis siis enam. Vurasin poodi lõnga järele, haarasin vardad ja asusin katsetama. Kuna lapikestele olid antud väga konkreetsed ja karmid nõuded, siis oli kohe alguses selge, et tegu ei ole ühe õhtu nokitsemisega. Lähtusin lõngatokil märgitud kudumistihedusest ja tegin sellega proovilapi. 



Proovilapp

 
Proovilapil katsetasin erinevaid mustreid. Kusjuures ma pean ütlema, et kõige aeganõudvam oligi ilmselt mustri valik. Alguses arvasin muidugi, et ma valin mingi imetabase ja enneolematu variandi, kuid ei õnnestunud kuidagi sellist leida J. Vaatasin varajasemaid mustreid, mis foorumi pildipangas üleval ja püüdsin nende kordamist vältida. Hetkel tundub, et õnnestus...

Kuna arvasin, et ilmselt kootakse palju pitsilisi mustreid, siis esimese lapi tegin hoopis koepinnalise ehk 2:2 diagonaalsoonikuna. Mulle meeldis selle rütmilisus ja lihtsus. Mõtlesin, et see oleks heaks tasakaaluks, kui kuskile mustrite vahele oleks vaja „rahustavat” pinda luua J.

Teine lapike sai endale mustri nimega „Maasikanupp” pildilolevast raamatust.

Proovilapi kudumine oli nii mõnus nokitsemine, et see sai märksa suurem kui vajalik oleks olnud. Proovisin südameid teha, aga kasutusse nad siiski ei läinud.

Silmade arvuks on mõlemal lapil 47. Õige mõõdu saamiseks lõikasin papist välja 20x20cm suurused tükid ja sellega siis võrdlesin töd kogu aeg. Pärast töö valmimist kinnitasin lapid viimistlemiseks nõeltega nii, et serv oli pisut (ca 2mm) üle papi ääre.

Katsetuse mõttes proovisin viimistleda erinevalt. Soonikumustriga lapi tegin täitsa märjaks, pigistasin kuivaks ja kinnitasin nõeltega papitükile kuivama. Maasikanupumustriga tüki kinnitasin nõeltega papitükile ja siis piserdasin märjaks. Pressisin väga õrnalt läbi kuiva puuvillase lapi, et mitte nupukesi lamedaks suruda.

Katsetuse tulemusena võin öelda, et mõlemad lapid näevad sarnased välja, st. märjakstegemisel ja niisutamisel vahet ei ole – minu arust. Küll tuleb öelda, et kui soonikumustriga tüki läbimärjaks tegin, siis ta venis hoobilt suureks ja laiaks. Ma juba mõtlesingi, et nüüd on asi „õhtal”, kuid õnneks mitte. Kui ta nõeltega papile kinnitades igati kortsus ja lörtsis seal lebas, siis kuivamise lõpuks oli tõmmanud ennast kenasti vormi tagasi. 

Tegelikult üllatas mind üleüldse selle lõnga mängivus ja vetruvus. Kui ma need tükid maale aknalauale unustasin ja siis mõned päevad hiljem nad sealt ära võtsin, olid nad täiesti samas mõõdus kui sinna jättes. Keerasin nad rulli ja pistsin kilekotiga käekotti, kuid linnas neid välja võttes ja uuesti papile laotades nägin, et nad olid pisut kiivas. Nii nagu keegi oleks neid diagonaalselt venitanud. Panin kaks kätt ühele tükile peale ja surusin kergelt venitades neid uuesti papile. Tükid võtsid kohe esialgse kuju tagasi. Selline lõnga mängimine on ilmselt lõpptulemuse seisukohast väga hea, sest tegelikult koovad lappe ju 40 erinevat inimest ja igaühel on oma käekiri ning mõõdudki nihkuvad ilmselt mõne millimeetri piires siia-sinna. Selline lõng mängib kenasti kaasa.

Et mõõtude õigsuses absoluutselt kindel olla joonistasin ühele papitükile (uskumatu, kui raske oli sellist mõõtu tükki kodust leida) peale 20x20 suurusega ruudu. Asetasin lapid sellele ja vaatasin, kas ikka mahub mõõtudesse ära.  Piilusin siit ja sealt serva alt, aga tundus, et asi on ok.

Kui ma tavaliselt midagi uut tehes mõtlen, kas see ikka meeldib mulle või ei, siis küsin endalt, kas teeksin seda kunagi uuesti. Tänase teema kohta ütlen – kindlasti teeksin!

Nüüd jääb vaid üle oodata, kas Susa karm ja kriitiline pilt tunnistab mu lapikesed normikohasteks või mitte. Kui ei, siis pean küll vist terve järelejäänud talv tema ukse eest jääd lõhkuma ja uued lapid ka kuduma...

Täna (neljapäeval) kell 17 on lapikesed Port Arturi postipunktis olemas.

Kohtuotsuse ootel,

Jenniplika

(Edit: Rõõm-rõõm! Täna, 21. märtsil, selgus, et minu kootud lapikesed sobisid ja vastasid etteantud nõuetele. Küll on hea tunne ja suur kergendus.)