Veel aastalõpu tegemisi...

Veel enne kiire jõuluaja lõppu said valmis soojad meestesussid, millele tikkisin peale lihtsustatud fragmendi Kihnu särgi käisekirjast. Punane tikandirida seal ümber on omalooming – lihtsalt värvi lisamiseks. Heleda nööriga tehtud äärepisted ning tallaõmblused on tehtud nööriga, mis pärit minu kadunud vanaisa varasalvest. Vanaisa oli nimelt kingsepp ning selle nööri andis mulle minu isa, kes kogu allesjäänud „pärandit” targalt alles hoidnud on. Seega saan väita, et see konkreetne tallutamise nöör on pärit 1950-ndatest. Asjal ikka aja hõng juures! Nöör ei ole vanunud, pleekinud ega pehkinud – täiesti tugev, nagu eile poest ostetud! Mulle meeldivad ajalooga asjad ja kuidagi eriline tunne on ise teha millestki sellisest sussile õmblusi. Vill on pärit Pilvelammastelt ja värviks tume oliiv.

Valmis sai ka üks roositeemaline vilditud ehtekarp ning sinna juurde mõned romantilised „vidinad”. 

I managed to felt a pair of slippers just before the Christmas. The light-coloured string I used to make the stitches and attach the footing comes from 1950s. My late grandfather was a shoemaker and my father was smart enough to keep his "heritage". I was really happy to get this from my father since I enjoy making thing out of "meaningful" stuff. The string is like brand new. The yarn is once again from Pilvelambad, colour - dark olive.

I also made a felted rose-theme jewellery box and some romantic stuff.

Veel viimased pingutused ehk endale tuhka pähe

Aastalõpp on kole kiire. Kas teil pole? Minul on...ja süüdi olen selles ikka ise, ei keegi muu, sest olen ise mõned asjad viimasele hetkele jätnud. Kuid seda vaid siiski selleks, et saaks teisi toimetada J.

Uude aastasse vanade võlgadega ei minda. Ühe „võla” sain kustutatud mõni päev tagasi, kui üle sai antud ammusest ajast (loe: südasuvest) saati õmblemist ootavad padjakatted ja laudlina. Külgkardinad valmisid juba suvel ehk siis õigeaegselt. Kardinate valmides ütles nende omanik paraku need maagilised võlusõnad: „Ah tee siis, kui sul aega on.” No ja aega ei ole ju kunagi piisavalt ja nii see siis venis ja venis ja venis...kuni eelmise pühapäevani, mil ma ennast lõpuks kokku suutsin võtta. Koos katete ja linaga sai üle antud ka väike nõelapadjatassike.

Teine „võlg” paneb silmad peast häbenema...Nimelt rändas umbes 4 aastat tagasi kappi üks meestekampsun, mille kudumine mitte kuidagi ei edenenud. Seal ta lebas ja ootas oma aega. Parim on asja juures see, et valmis oli saanud juba kogu kehaosa ning pool varrukatestki, aga vot edasi ei miskit. Kampsuni Potentsiaalne Omanik ikka küsis aeg-ajalt, et kuidas selle asjaga lood on, aga aeg tegi taas oma töö ja küsimine jäi järjest harvemaks...kuni selle aasta jõuluootuses teatas toosama Potentsiaalne Omanik, et ta oleks väga rahul, kui jõulumemm tooks talle valmis kampsuni, sest läheb juba külmaks (eelmistel aastatel ju ei läinud, eksju... J). No ja ma lubasin pühalikult, et sel aastal ei pea tema enam mitte külma kannatama. Aga näha oli, et olemasolevast lõngast ikka pikkadeks varrukateks ei piisa ja kolmveeranditega Potentsiaalne Omanik ei leppinud. Aga muud asjad ootasid ka toimetamist ja alles eile siis silkasingi lõngapoodi hinges värelemas kerge kahtlus, et sama lõnga ei pruugi ju enam müügil olla. Oli – aga mitte vajalikke toone. Aga kuna kampsuni kehaosas ka juba mõningad triibud sees, siis saigi teist tooni ostetud. Müüja oli õnnelikum kui mina, sest viimased 3 tokki said müüdud ja riiulisse vaba koht tekitatud, sest seda lõnga enam ei tule. Jõuludeni on aega veel paar päeva, seega teate täpselt, millega ma järgnevad ööd tegelen...aga enne seda tuleb veel üks paar susse valmis viltida J.

Minu jutt tõestab lihtsalt seda, et ma olen siiski vaid inimene... J.

Ahjaa, piparkooke peab veel küpsetama ja mõned kingitused pakkima ja toad uuesti koristama ja jõuluroad valmistama ja külalisi võõrustama ja ise külla minema ja...

Aga viimane ehtetegu on tehtud ja sellega on asjad 2010. aastaks ühelpool. Järgmisel aastal uue hooga.





Viimased toorikud



 Tulgu teie pühad rahulikumalt kui minul!

Käsi valgeks keraamikas




Saunauks

 

Novembris alguse saanud „projekt” sai jõulukuul lõpusirgele. Tehes ise ehteid polümeersavist, intrigeeris mind siiski mõte proovida järgi keraamikasavi. Õnneks on Pärnus olemas Margit, kelle juures seda ka proovida saab....

***

Saabume kokkulepitud ajal savituppa. Algajad, nagu me oleme, teame enda arvates siiski täpselt, kuidas asi peab käima J. Võtad portsu savi, istud vurri taha ja hakkad aga voolima. Silme ette kangastub, nagu igas romantilises Hollywoodi draamas, savivoolimisest tolmuse ihuga jõuline meesterahvas, kes meie oskamatut savivurri käsitlemist enam kauem kõrvalt jälgida ei suuda ning sulnil, kuid otsustaval sammul voolija selja taha astub, põimides oma tööst karedad käed ümber tema õrnade peopesade. Vurr keerleb, savi sileneb ning niiviisi ühiselt tegutsedes vormub nende käte vahelt imetabane keraamiline kunstiteos ja...... tagasi reaalsusesse toob meid Margit, kes ulatab igaühele põlle ja teatab, et istumise osa on nüüd läbi...ning pistab meile pihku taignarulli...no keda nüüd on vaja taga ajada?! Mis-mida-nalja teed või? Ei tee...ja ta tõesti ei tee.





Kruusivoolijad in action
Foto: Margit Kool



Õnneks on meil inspiratsiooni loomiseks ja unelmate unustamiseks kaasas hüva maitsega märjukest ja nii võib reaalsus meid nüüd täiega tabada. Paneme ette põlled, kuuletume Margitile ja asume saadud savikäntsakat muljuma. Savi tundub alguses külm ja libe, kuid mõjub siiski rahustavalt ja julgustavalt. Silmanurgast piidleme riiulitel olevaid valmis esemeid, millest üks huvitavam kui teine. Ei tea, kas see on nüüd märjukesest või kõikidest nendest loomelisust ergutavatest valmisteostest, kuid enamus meist otsustab teha - kruusi J. Mina leian otsustavalt, et ma ei allu massipsühhiooosile ning valmistan...sildid maakodu kempsu ja sauna uksele JJJ. Olles enda otsusega üli-mega-väga rahul tegutsen nüüd veelgi kindlamalt. Vajutan, muljun, rullin ja veel nii 10 korda seda tehes jääb lauale laiguke siledakssaanud savi, millest noaga lõikan vabakäelised ristkülikud. Mõõdan silmaga, et peaks sobima küll. Samasugune laiguke savi on teistegi laual ning nemadki lõikavad sealt ristküliku, kuid selle mõõdud vastavad siiski tassi omale. Lisaks ring tassi põhjaks. Margit õpetab ja juhendab, meie kuulame ja kuuletume. Vahepeal kuulen kellegi suust: „No ma ei saa aru, no ei tule ju!”. Ma ei ole siiani kindel, ma ma ise see ei olnud... Margiti kinnitusel tuleb küll ja kuidas veel. Margit õpetab kuidas savipinnale erinevaid mustreid ja tekstuure anda. Mina keksin jalalt jalale, et saada õpetust rooside tegemiseks, sest tean ju täpselt, et ühelt korralikult uksesildilt ei tohi need mitte puududa J. Margit selgitab, et savi sisse ei tohi jääda õhumulle, sest siis on eelpõletusel katkiminek garanteeritud. Tudeerin enda savitükki igast nurgast, silitan siit ja paitan sealt ning tundub, et olen saavutanud mullivaba keskkonna. Püüan teha roose, kuid kohe ei õnnestu. Teadmine, et olen neid Fimost või Cernitist korduvalt teinud, ei aita väga kaasa. Keraamikasavi käitub näpu vahel pisut teisiti. Kuid valmis nad saavad ja asetan nad siltidele. Silun voolimispulgaga ühenduskoha kenaks ning pintseldan pinna uuesti siledaks. Nööriga vajutan sildi sisse kelmika keeru. Mingi terava pulgaga vean hoolikalt, keel samal ajal suunurgast väljas, siltidele täht-tähe haaval „WC” ja „Saun”. Midagi oleks nagu puudu – ah jaa, värv! Aga seda seekord ei saa, sest ennem peavad asjad paar päeva kuivama ja siis eelpõletusest läbi käima. Pilku kellale heites mõistame, et oleme tegutsenud juba tugevalt üle 2 tunni. Imetabased keraamilised kunstiteosed jäävad riiulile nukralt kuivama. Tuled kustuvad ja eesriie sulgub...

...et peaaegu kuu aega hiljem taas avaneda, sest varem lihtsalt ei jõudnud glasuurimiseks kohale minna. Aga nii ma satungi ühel väääääga külmal, lumisel ja hämaral reedesel õhtul taas savituppa. Margit teeb mulle tassikese teed ja mu mõttedki hakkavad juba sulama. Saanud teoreetilise lühikursuse glasuurimise kohta trummeldan sõrmedega lauale jõudmaks selgusele, mis värvid valida. Selge see, et roosid tulevad tulipunased, aga taust...tahaks elevandiluuvalget, aga valin hoopis õrna rohelise. Silme ette kerkib juba kujutelm, kuidas tulipuna-roosilised sildikesed mu männipuidust ustel uhkustavad. Hetkeks poeb hinge kahtlus, et kas mees ikka lubab need sinna riputada, aga juba tungib pähe lahendus, et siis panen nad hoopis sissepoole ustJ. Hing otsusega rahul võtan vastu Margiti ulatatud rohelise ja punase glasuuri ning üllatun taaskord. Õnneks pole seekord unelmatest reaalsusesse tulek nii karm kui esimesel korral kui uhke vurritamine sarmantse meesterahvaga mu hallutsinatsioonides meeli tabas, kuid siiski...rohelise asemel saan pläädu halli ja punane on lausa karjuvalt vesipea-Kitty seeliku tooni...ei-ei-ei, mitte sellised ei pea mu uksesildid tulema. Margit hellitab mu meeli teadmisega, et glasuuri värvid põletamisel muutuvad. Punasest peab saama sametine teatrilava eesriide värvi sügav veinipunane ning rohelisest midagi mahe-pastelse-lahja-piparmündi sarnast. No kujutate ette küll, eksju... Punast pean peale kandma ikka ohtralt, sest see tahtvat sügava tooni saamiseks ikka mitu kihti värvi saada. Lõpuks näevad mu kaunid roosid välja nagu tõelised käkerdised ning raske on nende muutumist uskuda. Kuna siltidele olen nööriga ja pulgaga süvistanud mustri, siis selle väljatoomiseks soovitab Margit pärast glasuuri pealekandmist osa kuiva pintsliga uuesti maha hõõruda. Nii pidavat süvistatud osa jääma tumedam, kui muu pind. Jälgin õpetust ja nühin hoolega. Jällegi on raske midagi konkreetset ette kujutada, sest helehallil savil sama halli „möksiga” mäkerdamine ei pane ettekujutust just väga tööle. Endiselt olen kõigutamatu, et mu roosid tulevad välja suurepärased! Jätan oma käkerdised taas riiulile nukralt ootama, kuni ahjutäis asju meistril endal valmis, et siis koos minu omadega ahju rännata...ning eesriie sulgub veelkord...

...et jällegi avaneda mõne päeva pärast, kui Margit mulle telefonis rõõmsal häälel teatab, et tead, su asjad on ahjust väljas ja nad on niii armsad. Tööpäev tundub nii pikk, no ei jõua õhtusse, kuid lõpuks see ime siiski saabub. Tõtates ikka läbi sama lumise ja külma ilma, nagu eelmine kord, lendlen õndsalt savitoa poole. Liblikad kõhus ootan, et ukse avanedes sillerdab õhus ka haldjatolmu, kuid pean pettuma...ning mitte vaid selles...lauanurgal on minu kaks sildikest, mis näevad välja nii maised ja...kuidagi....saamatud, ma ütleks. Kas siis selliseid silte ma tahtsingi! Minu kauaoodatud vau-effekt jäi olemata, haldjatolm haihtus ja liblikad kõhus pugesid lihtsalt talveunne. Hoidsin ja vaatasin oma kauaigatsetud ja hoole ning armastusega tehtud sildikesi, vaatasin veel ja veel ning panin nad siis taskusse ning vantsisin läbi lumme mattunud linna kodupoole. Hoidsin neid taskus peos, kuidagi kahju oli neist...ikkagi nii oodatud ja loodetud. Võtsin nad järgmisel nurgal taas taskust ja vaatasin tänavalaterna tuhmis valgusvihis veelkord. Seal nad lebasid mu peopesal, külmad, pisut kahvatud ja minu tehtud. Ma olin neid nii kaua oodanud ja siin nad olid „otse ahjust”. Kõndisin edasi, mõte tiirlemas ikka ümber sildikeste. Peatusin ja vaatasin neid veelkord. Tundus, et külmas talve oli ka nendel „põsed punaseks” läinud. Rooside punane läikis ahvatlevalt ja tausta kahvatu toon, mis pidi tegelikult olema rohekas, meenutas mulle miskipärast vaniljet. Tunne läks paremaks. Kodus panin nad riiuliservale ja käisin ikka aeg-ajalt piilumas. Mulle tundus, et nad „järelküpsevad”, sest iga korraga meeldisin nad ikka enam ja enam. Järgmisel päeval näitasin mehele ühte neist. Ta vaatas, noogutas ja luges lehte edasi J. Kui ma juba minemas olin, mühkas, et tee siis ikka teise ukse peale ka... J. Mu päev sai uue hingamise, mu sildikesed oli tunnistatud uste vääriliseks. Elagu keraamika, elagu mina, elagu ilus elu!

Meeltesegaduses,

Jenniplika J

Sojavahast küünalde õpetus vol. 3/3

Küünlavärvi tabletid:
oranz, roheline, kollane,
sinine ja pruun

Sellel aastal on kuidagi väga küünlateemaline jõulueelne aeg. Kuna ma arvestasin, et ilmselt enam netikaubandusest küünlavärvi tellida ei jõua, siis otsustasin leppida valgetega. Kuid üleeile avastasin Pärnus ühes kontoritarvete poes, et neil on küünlavärvi tabletid täiesti olemas. Pakk pihku ja punuma. Kodus sai kohe ka ära katsetatud. Kraapisin noaga tableti küljest värvi sulavaha sisse. Alguses natuke ja siis ikka juurde. Sulanud olekus on värv palju-palju intensiivsem, tahenedes tõmbab vaha valge värv seda tugevalt tagasi. Kasutamiseks väga mugavad, kuigi suht piiratud värvivalik. Pakendis punasena tunduv tablett on 

 

Vasakul tahked-paremal vedelad.
Tahke heleroosa ja vedel oranz
on üks ja sama toonimine.

tegelikult intensiivne oranz. Kui seda aga väga vähe panna, siis saab roosaka värvi. Kõrvalpildil nähaolev roheline muutus tahenedes heleroheliseks "hambapastatooniks". Proovisin ka nii, et kui värviline vaha nõusse valatud, siis puistasin tahkeid helbeid sinna sisse ja lükkasin grillitikuga õrnalt allapoole. Tahked osad ei sulanud täielikult ära ja jäid pärast paistma nagu valged jääkristallid. Päris huvitav efekt. Mida tugevamalt toonitud vaha, seda tugevam kontrast tekkis.

Üks nipp sai mulle veel selgeks. Kui varem kinnitasin tahi nõu põhja nii, et fikseerisin ta pulgaga ära ja valasin ca 5mm sulavaha peale, ootasin tahenemist ja siis valasin ülejäänud küünla, siis nüüd tegin teisiti. Võtsin tahi ja kastsin ta metalljala sügavuselt sulavaha sisse ning kohe nõu põhja oma kohale. Kuna tahi metalljala külge jääb väga vähe vaha, siis jääb ta praktiliselt kohe põhja külge ka kinni. Minu arust on nii väga hea tahi asukoht fikseerida. Seejärel valan peale ca 5mm vaha, pistan 5 minutiks külmikusse ja siis lisan ülejäänud vaha. Nii on kindel, et sooja vaha valades ei tule taht põhja küljest uuesti lahti.

Ilma metalljalata tahti ei ole ma veel kasutanud, kuid plaan on. Proovin kasutada vahatamata tahinööri, kastan tahi otsa umbes 2cm ulatuses sulavahasse ja panen kiirelt nõu põhja spiraalina kinni. Nööri teine ots pulga ümber keerdu ja nõu äärele ootele. Mõte tundub hea-teostus kahtlane :) Aga eks ma näe, kui proovimiseks läheb.

Kui fotokasse "elekter tagasi tuleb", siis ehk lisandub ka illustreerivaid pilte. Muidu on see lugemine nagu konjakita kohvi joomine :o)

Sojavahast küünalde õpetus vol. 2/3

Eelmises postituses katsetasin sojavahast küünalde tegemist. Algaja Füüsik ehk siis siinkirjutaja raporteerib, et nüüdseks on lõppenud ka katsetused nende põletamise osas.

Kokkuvõte:

1. Küünlad põledes ei lõhna ega haise – on lausa lõhnatud, vähemalt minu nina jaoks.

2. Kauem põles küünal, mis oli tervenisti tehtud sulatatud vahast (15 tundi). Sulatatud vahast ja tahketest helvestest tehtud küünal põles 13,5 tundi ehk siis 1,5 tundi vähem.

Järeldus:

1. Küünalde tegemine oli puhas ja lihtne töö. Ei olnud vaja palju mässata.

2. Sojavaha sulab ja põleb ühtlaselt. Järgmine kord võiks katsetada ka värvilist varianti.

3. Kasulikum on teha terve küünal sulatatud vahaga, mitte panna kihiti tahkete helvestega. Mässamist vähem, saab rohkem ja põleb kauem.

4. Umbes 50mm kõrguse küünla kohta 15h põlemisaega ei ole sugugi paha – tasub ise teha küll. Minul olid anuma läbimõõdud umbes 45-55mm.

Ei tea mis vahe on sojavaha ja parafiini/steariini segul? Kas keegi on teinud? Ja kas keegi on proovinud aroomiõlisid küünlasse panna - teepuuõli, eukalüptiõli jne?

Aga nüüd tagasi tegudele, sest selle aasta viimased ehtetellimused ootavad tegemist...

Sojavahast küünalde õpetus vol. 1/3

 Maria, hea hing, ahvatles mind küünlaid valama. Kuna Isetegijates asi kuidagi vedu ei võtnud, siis andsin ahvatlusele järgi... Maria seletas, kuidas asi käib ning mina kuulasin ja küsisin :) Kilone pakk sojavaha, mis nägi välja nagu hunnik suuri riisihelbeid, ja mõned küünlatahid kaenla all vantsisin kodu poole. Paar päeva hoovõttu ja hakkasin proovima.

Ülemised kaks - tahkunud
Alumisek kolm - alles valatud

Maria oli mulle õpetanud, et pane sulatatud vaha ja helbeid vaheldumisi, siis annab rohkem välja ja põleb ka ehk kauem. Plaanisingi nii teha, kuid siiski võttis minus maad katsetamistuhin ning otsustasin proovida nii ja teisiti. Olgu veel öeldud, et nende viie küünla tegemiseks kasutasin 450g sojavaha.

Aga hakkame siis peale...




Vaja läheb:
1. väiksemat anumat vaha sulatamiseks
2. suuremat anumat veevanniks
3. sojavaha
4. küünlatahti
5. anumaid, kuhu küünlaid valada
6. grilltikk, puupulk, jäätisepulk vms tahi fikseerimiseks
7. pliiti või lõket :)

Vaha ootel

Võta pulk ja keera taht ümber selle jättes ta nii pikalt rippuma, et ots toetub põhjale. Aseta pulk anumale. Nii riputades ei vaju taht sulavaha kallates viltu. Kuna vaha tahkub pikkamööda, siis ei kaldu taht ka selle aja jooksul viltu.











Vaha sulatamine veevannis

Pane vesi potti ja aja see kuumaks (ei pea keema). Aseta potti väiksem anum vahaga. Soovi korral võid vaha ühtlaselt sulamiseks pulgakesega segada.

Vaha on valatud

Tahi fikseerimiseks vala kõigepealt põhja õhuke kiht sulanud vaha (ca 2-5mm). Veendu, et taht on korralikult põhjas. Oota, kuni vaha on hangunud. Selleks läheb mõni minut (sõltub vahakihi paksusest ja ruumi temperatuurist).

Edasi katsetasin kahel erineval moel:
1. Pildil vasakpoolne küünal on tehtud nii, et vaheldumisi on pandud sulatatud vaha ja tahkeid helbeid.
2. Pildil parempoolne küünal on tehtud nii, et valatud on ainult sulatatud vaha, tahkeid helbeid ei ole pandud.

Vasakpoolne küünal on hakanud kiiremini hanguma, sest kuuma vaha sees on tahked ja "külmad" vahahelbed. Parempoolse vaha on alles soe, vaid põhjas on näha esimene õhukene tahkunud kiht tahi fikseerimiseks.

Tahkunud küünlad

Küünlad pärast tahkumist.

Ülemisel pildil küünal, kus on vaheldumisi sulavaha ja tahked helbed.

Alumisel pildil küünal, kus on kasutatud ainult sulavaha.

Küünlad külgvaates

Valatud küünlad pärast tahkumist külgvaates. Vasak vaha/helveste segust ja parem ainult sulavahast.







Katse tulemused:
1. Ülalolevalt pildilt on näha, et kahes anumas on erinev kogus küünalt. Enne katse tegemist mõõtsin mõlema küünla jaoks täpselt ühesuguse koguse vahahelbeid. Parempoolne küünal on valatud ainult sulavahast. Vasakpoolsel on pandud vaheldumisi sulavaha ja helveste kihte. Järeldus - ainult sulavahast küünla kogus on suurem. Ma pean seda kindlasti Mariale ütlema :)
2. Ei ole vahet, kui kuuma vaha valada, sest nii kui ta on sulanud, voolab ta suurepäraselt.
3. Tahkumisel ei "tõmbu" vaha oluliselt kokku. Küünla keskele tahi ümber ei teki lohku, mida peaks hiljem täis valama. Ainuke visuaalselt märgatav vahe on see, et pärast tahkumist on küünla pind kogu ulatuse ca 1mm madalam.
4. Vaha ei haise ebameeldivalt. Pigem on ta lausa lõhnatu.

Kokkuvõte:
Nädalavahetusel hakkan mõlemat küünalt üheaegselt põletama, siis näen, kas nad põlevad erinevalt või ei, kas vaha sulab ühe puhul ühtlasemalt või ei, kas küünal põlemisel haiseb või ei, jne.

Kahesõnaga - katse jätkub :)

Ilusat nädalavahetust,
Algaja Füüsik :)

I made some candles with soya-wax. It was easy and fun. It didn´t take much time and wasn´t messy. It was the first time I´ve ever made candles. I was tought by Maria not to melt all the wax, but put some unmelted soya flakes also. She assumed that this way it takes less soya and burn longer. I decided to experiment both ways. It turned out that the candle, that I made from melted wax, was taller and burned 1,5 hours longer that the other one.

Kalossi maalimise õpetus

(Edit: osaliselt muudetud 31.08.2011)

Nagu ma eelnevas postituses suure suuga lubasin, kirjutan nüüd siia, kuidas kaunistada kalossi värvidega. See, et tegu on Muhu mustriga, oli minu enda soov. Tegelikult on neile võimalik ju kõike peale maalida.

Loodan, et kellelgi on sellest õpetusest abi ja ta saab endale mõnusad jalanõud auraval suvisel hommikul kastemärjas rohus kõndimiseks...

Vaja läheb:
- kalosse või mis iganes muud kummist jalanõud
- paberit ja pliiatsit kavandi tegemiseks
- erineva suurusega pintsleid
- kummile sobilikke värve
- vett pintslite pesemiseks
- alust värvide segamiseks
- märga salvrätti või riidetükki untsuläinud värvi mahapühkimiseks
- head tuju ja julget pealehakkamist

Ja siis võid peale hakata:

Kavand paberil peegelpildis.

1. Joonista meelepärane muster paberile. Jälgi, et muster oleks peegelpildis, muidu ei tule jalanõud ühesugused (kui see just taotluslik ei ole). Kui soovid, võid kavandi ka pliiatsitega ära värvida, kuid vajalik see ei ole.

Puhtad kalossid

2. Võta jalanõud pakendist ja pühi korralikult puhtaks, et eemaldada tolm või muu mustus.













Mustri märkimine kalossile


3. Võta mingi alus ja vajuta sinna törts valget värvi. Võta kõige peenema pintsliga värvi ja kanna kavandit jälgides muster kalossile. Ära joonista välja kõiki detaile, kuid märgi ära detailide asukohad, et kalossid ühesugused tuleksid. (Edit: hilisemad katsetused on näidanud, et tavalise "tintenpenniga" saab ka mustrit peale kanda.)

Valge värviga kavandilt
mahamärgitud muster.

 4. Kui oled ka varem pintslit käes hoidnud, siis ei peaks kogu mustrit kalossile ette märkima. Ise plaanin järgmine kord teha valge värviga iga detaili keskkohta märgi, et muster mõlemal kalossil sümmeetriliselt paikneks. Rohkem ei oleks tõesti vaja ette märkida.








Esimene kiht värvi


5. Nüüd tõsta mingile alusele valmis värvid, millega soovid värvida. Kuna kõik värvid segunevad omavahel suurepäraselt, siis saad neid vajadusel kergesti segada. Pintsli suurus vali vastavalt detailile. Esimene kiht jääb üsna läbikumav ja mustri märkimise valged jooned paistavad sealt läbi. Värv kuivab kiiresti, mistõttu saad teise värvikihi juba mõne hetke pärast uuesti peale kanda. Võta üsna paks kiht värvi pintslile, sest muidu jääb värv läbi kumama. Asja lahendab ka rohkem kui 3 värvikihi pealekandmine, kuid see on tegelikult liigne ajaraiskamine.

Kaks kihti värvi on peal

6. Maali kõik värvid kalossidele. Viimase kihiga pühendu detailidele ja värvinüanssidele.

Ja valmis nad ongi

7. Kui kalossid valmis maalitud, siis jäta nad 24h kuivama.

Minul võttis kogu protsess esimene kord aega üle 1,5h. Ise ka ei uskunud, et nii kaua läks...aga läks. (Edit: mõne paari järel saad juba ilmselt 30 minutiga hakkama).









Mõned näpunäited:
1. Kavandit ei pea tegema. Aga võib.
2. Kui otsustad siiski kavandi teha, siis arvesta seda, kuidas iga detail välja paistma hakkab ja paiknema peab. Muidu juhtub nii, nagu minul, et "Murtud südame" õied on tagurpidi :)) Kui seda kavandit tehes ei märka, siis värvimise faasis on juba raske midagi muuta. Minu probleemi lahendaks muidugi käte peal käimine :)
3. Värv kuivab kalossil üsna kiiresti, mistõttu on juba minuti pärastki raske midagi maha nühkida. Hoia igaks juhuks märg salvrätik või riidetükk käeulatuses. Kui kiiresti reageerid, jõuad veel värvi valest kohast maha hõõruda.
4. Varu endale erinevas suuruses pintsleid. Värv ise on suht paks ja teda lahjendada ei tasu, sest siis ei kata enam hästi ja peab väga palju lisakihte maalima. Paksu värviga ja suure pintsliga on aga väikeseid detaile raske värvida.
5. Mina kandsin igale detailile 3 kihti värvi. Kaks esimest põhivärvina ja viimase kihi vastavalt sellele, mida rõhutada vaja. Õie- või lehevarred vajavad muidugi vaid ühte pintslitõmmet.
6. Lase värvil kindlasti korralikult kuivada - 24h on hea.
7. Kandmisel pane kalossidesse lisasisetallad, muidu tunned igat muhku ja lohku, mis talla alla jääb.
8. Kaloss pidavat kõige kenam olema valge villase põlvikuga - mine vardaid ja lõnga otsima :)

Jõudu tööle!

Muhu muster kalossil

(Edit: Osaliselt muudetud 31.08.2011)


Kõik 8 paari

 

Aastalõpul külastasin koos vahvate inimestega Avinurme Puiduaita. Kõige muu ilusa ja huvitava kõrval olime organiseerinud endale mõningad töötoad. Valida sai saunamütsi viltimise, kardemonisaiakeste küpsetamise, laastukorvi valmistamise ja kalosside maalimise vahel. Kuna kalosside maalimise kohta olin siit-seal midagi kuulnud, siis otsustasin seekord ise asja ära proovida.  Nagu ikka, pakuti  võimalust  maalida hetkel nii populaarne Muhu tikandi muster. Olgu siiski etteruttavalt öeldud, et kohapeal müüdavatel kalossidel oli siiski ka teisi mustreid, nagu näiteks pihlakamarjad ja kindakirjad. Õpetaja Inga tutvustas meile kalossidele maalimise põhimõtteid ja töövahendeid. Kui vaja, siis abistas, et detailid kenad ja ilmekad välja tuleks. Tean, et Pärnu kandis maalivad mõned inimesed kalossidele mustreid akrüülvärvidega ning katavad selle lakiga, et see ei kuluks ega maha kooruks. Inga seda meetodit enda töös ei kasuta. Tema kasutab tekstiilivärve, mis sobivad värvimiseks kummi peale. Kõige vahvam oli see, et Avinurmes oli kalosse suuruses 24-45. Paraku ei ole ise väga väikeseid Pärnus kohanud, aga eks ma otsi edasi... Tegin töötoas ka mõned fotod näitamaks teistele huvilistelegi, et kuidas protsess välja näeb, aga sellest juba järgmises postituses. 



Minu kalossid. Ise tehtud-hästi tehtud.

 Muhu pattern on galosh: I visited a great place named Avinurme Puiduait. I went there with a bunch of people who were interested in local handicraft. So, we had also organized four workshops to participate at while we were there. I was very interested in learning how to paint patterns on galosh. Our teacher Inga taught us how to paint and what to bear in mind to get the best possible results. I enjoyed the whole process very much. It took me nearly 2 hours to finish, but it was a great fun. I plan to make some more if I manage to find where I can buy the right colors for painting.

Personaalne õpituba Aivile :)



Viimane seebiviltimine. Sinised seebid tegi Aivi
ja paar päeva hiljem tikkisime kaunistused peale.



Ühel õhtul tuli mulle külla Aivi, kaasas villaloor, seebid ja kommid J. Kommid olid muidugi teadagi kellele, aga vill ja seebid meile. Nimelt oli Aivil kindel ja vankumatu soov õppida seebiviltimist. Pärast sissejuhatavat mokalaata laotasime asjad lauale ja seebitegu võis alata. Aivi ei olnud varem viltinud, kuid etteruttavalt võin öelda, et nüüdseks on temast saanud Tõeline Tegija J. Näiteks eilsel päeval käis tema vahuste käte vahelt läbi kuus seepi. Kõik nüüdseks uues ja uhkemas kuues J.

Kes seepe viltinud, see teab, et tegu ei ole raketiteadusega, kuigi mõnes töö etapis võib see esialgu tõesti nii näida. Aga seda vaid esimene kord. Edaspidi läheb kõik juba lepase reega, sest seebitegu on üks vahva vee ja vahuga müttamine. Seepe on tore teha koos lastega, sest neile meeldib hirmsasti veega mängida. Sõltub küll lapse vanusest ja käelisest osavusest, kuid isiklikult olen lapsed kaasanud selles etapis, kus vilt juba seebil tugevamalt ümber ning vaja veel natuke teda silitada ja paitada. Nii saab ise juba järgmise seebi kallale asuda ning lastel ka rõõmu ja tegevust piisavalt. Kes paneb villaloori pakitud seebi enne viltima hakkamist õhukese nailonsuka sisse, see võib seebi muidugi kohe lapsele kätte anda.

Seekord kasutasime Pilvelammaste villaloori. Kaunistused tehtud sama firma mitmevärvilise merino villaga. Tikand peenvillase lõngaga.

Väga hea piltidega seebiviltimise õpetus (paraku inglisekeelne) on Mielke´s Fiber Arts lehel. Seal hõõrutakse seepi lõpus lainelisel alusel, kuid tegelikult saab ilma selleta hakkama.

Soap Felting: One evening last week I tought Aivi how to felt soaps. She had never done anything like that before. After a little chat we got down to the business. I can say with anticipation that Aivi is a pro by now – yesterday she felted six soapsJ.

I like including children, because they enjoy any activity involving water.

This time I used material from Pilvelambad. Embroidery is done with multicolored merino fibers and woolen yarn.  

I also found a good tutorial on how to felt soap here at Mielke´s Fiber Arts. You can follow the felting process with good pictures there.

Kodus kekutamise sokid

Oli see alles lõbus kudumine J. Kui ma mõnda aega tagasi Sokikese Sahtlis seda õpetust silmasin, oli kohe selge, et ma pean seda proovida saama! Lubasin endale, et lõpetan ennem mõned pooleliolevad asjad ära, kuid õnneks on „mõned“ suhteliselt hägune mõiste ja nii ma üsna varsti nende kudumise kallale asusingi. Väga vahva oli kannast ringselt kuduma hakata ja veel lõbusamaks tegi selle kahtlemata Novita Nalle Kukkaketo sokilõng, mis on värvitud kindla rütmiga roosa-kirju-tumeroosaks nii, et kududes moodustuvad iseenesest vahvad triibud-täpid. Kes ei ole seda lõnga veel proovinud, siis soovitan soojalt. Kaunis muster moodustub iseenesest – ausõna J! Mina kudusin õpetuse kohaselt lühendatud ridadega varbaosa. Järgmine kord proovin ehk varbapealset lõpetamist. Sääreosas ei ole lühendatud ridasid kootud, vaid lõpetatud lihtsa 2:2 soonikuga. Roosa ühevärviline osa on kootud Novita Wool lõngaga. Sokkidesse kulus 100g värvilist ja 50g roosat lõnga. Tikand samade lõngade ja kuue klaasist seemnehelmega. Hea kodus kekutada!

Socks suitable for showing offJ: Knitting these socks was a real pleasure. From the moment I saw the tutorial on how to knit them here at Sokikese Sahtel, it was clear that I have to do it! I promised that I’d finish some of my unfinished projects before, but lucky for me „some“is a very hazy term. So I started knitting soon. I used Novita´s Nalle Kukkaketo, which is a very amusing yarn. Its color combinations form all these beautiful stripes and dots. If you haven’t tried it – do it! The pink yarn is Novita´s Wool. I used 100g of multicolored and 50g of pink yarn. Embroidery is done with the same yarns. I also added six glass beads.

Muhu mustri katsetused siidil

  Ühel novembrikuu pimedal õhtul kogunes kümmekond inimest siidimaali tegema. Mõni oli varem juba proovinud, mõni täitsa algaja ja mõni lausa meistergi. Mina jäin sinna „maa ja taeva” vahele – olin aastaid tagasi siidimaalis käe valgeks saanud, kuid ei rohkemat. Minu väikesed peakeses haudus suur plaan teha Muhu mustriga rätik. Ikka selline suur rätik, mitte taskusse panemiseks. Õnneks tuli mõistus enne tegutsemist koju ja endale aru andes otsustasin, et kõigepealt tuleb teha proovitöö. Ja õigesti tegin! Kõigepealt sai muster valitud. Siis sai poodi tõtatud ja õnneks oli müügil raamitud siidi, mis oli minu arust parim variant proovitöö tegemiseks. Mustrileht lauale, siid selle peale ja copy-paste oli „võlupliiatsiga” muster siidile kantud. Hoolikalt vedasin guttaga kuldsed piirid siidile. Fööniga sundisin ta kuivama ja siis võis värvimine alata. Motiivide värvimisega jäin põhimõtteliselt rahule. Soovisin, et värviüleminekud oleksid sujuvad ja seetõttu niisutasin motiivid kõigepealt pintsli ja puhta veega ära. Värviüleminekud õnnestusid. Hingasin kolm korda sügavalt sisse-välja ja hakkasin tausta värvima. Ja siit see üldine allamäge veeremine alguse saigi J. Tahtsin tausta saada ühtlast musta. Igaks juhuks niisutasin selle ette ära, et mingeid defekte ei jääks, kuid paraku-paraku...ikkagi jäid. Aga selleks ju proovitöö ongi...Ilmselt põhjus ka selles, et värvisin suht väikese pintsliga ja osa tausta jõudis siiski ennem kuivama hakata ja sealt ka need heledama-tumedama ala piirid sisse tulidki. Igatahes – järgmine kord olen targem. Ehk on kellelgi häid nõuandeid?

     
Minu tähelepanekud:

1. Guttaga piirjooni tehes püüa vedada pidevat joont, siis ei jää sisse inetuid pakse kohti.
2. Kui guttaga piirjooned tehtud, siis tõsta töö vastu valgust ja vaata pahemalt poolelt, kas jooned ei ole katkendlikud. Vajadusel paranda need kohad guttaga. Värviga töötamisel ei ole võimalik enam motiivist väljavoolanud värvi pidama saada ja töö saab rikutud.
3. Motiive värvides püüa mitte minna pintsliga guttajoone peale, sest värv hakkab ka sinna peale ja nii on guttajoon ka värviline. Maasikaseemnetäpid tõmbasingi kõik punase värviga üle, sest nende ümber puhtalt värvimine oli lihtsalt ajaraiskamine.
4. Erinevaid toone üksteise sisse sulatades tasub siid ennem ära niisutada, siis värvid sulanduvad ühtlasemalt.
5. Suuri ühevärvilisi pindu (nagu siin töös must taust) tasub värvida suurema pintsliga või kasutada soola kristallilise efekti saamiseks, et peita ebaühtlasest värvi pealekandmisest tekkinud triibud-jooned-defektid-heledamad-tumedamad-jne kohad J. Väga detailiderohke töö puhul (nagu seda on Muhu mustergi) tuleb mustritevahelised kohad värvida muidugi väikese (loe: sobilikus suuruses) pintsliga.

Aga ükskord ta õnnestub niikuinii J

Testing Muhu pattern on silk:

I tested how would Muhu pattern look on silk. Fortunately, I was smart enough to try it first on test piece. I was happy with the way pattern colors turned out, but not satisfied with the background color. Next time, I think, I will use a bigger brush to paint quicker so that the background color would turn out smooth and balanced. I don’t like the lighter and darker areas of black. Maybe using some salt would help to prevent that problem. Suggestions, anyone?

Prossid

Mulle meeldivad prossid. Neid saab kanda mitmel erinevad viisil ja kohas. Kinnita reväärile, sallile või kotile - kuidas kellelegi meeldib. Kui soovid, siis ümaraid saad ka kaelas kanda - igaühele midagi.

  

Brooches: I like brooches. You can wear them in many different ways. 

Aitäh, sõber, uneta öö eest :)

Aga mul ei olnud selle vastu tõesti midagi...sest põnev oli. Kuna me ei olnud ehte soovijaga päris selgusele jõudnud, mida me täpselt tahame, siis saigi prooviks tehtud kaks erinevat varianti. Kõrvarõngad said sobilikud mõlema juurde. Kui ehe juba ilmet hakkas võtma, sai selgeks, et jääb ripats ja kõrvarõngad. Palju õnne uuele omanikule! Loodetavasti talle meeldib.

Thanks, my dear friend, for a sleepless night.... J

But I really didn’t mind...because of the excitement. I made two different variations, since we were not entirely sure what we want. The earrings match with both of them. It was clear, when it all started to come together, that the earrings and the medallion are the right choice. I   hope the new owner likes the gift.





Ripats









Esialgne kavand





Minu esimesed triibulised...

Uskumatu – aga valmis said! Esimest korda elus kudusin sokke nr 1,5 varrastega. Lootsin, et järgmiseks sajandiks ehk ikka valmis saavad, aga läks siiski kiiremini. Teiste tegemiste vahelt kulus aega siiski paar nädalat. Lõngaks Novita Tico-Tico sokilõng 75% villa ja 25% akrüüli. Kui järgida tootja õpetust, et alusta alati samast värviülemineku kohtast, tulevad tõesti peaaegu identsete värviüleminekukohtadega (no on ikka pikk sõna J) sokid. Jalas mõnusalt õhukesed, et peaksid ka kitsamatesse saabastesse mahtuma.

Unbelievable – I managed to finish! It was the first time when I knitted socks with 1,5mm pins. Hoped to be finished before the next century, but it took a little less than that. Still, nearly two weeks. Made from Novita Tico-Tico (75% wool and 25% acryl). When you follow the manufacturer instructions to start knitting at the point where two colors change, you’ll get nearly identically striped socks.

Isadepäev

Hiljutises sussiviltimise õpitoas said valmis rohelised toorikud, mis pärast minu kingadel venitamist võtsid paraku ikkagi Shreki sussi mõõtmed J Pärast pisukest kuklakratsimist sai selgeks, et need saab endale meie issi. Sobilik päev selleks oligi 14. november  - isadepäev. Palju õnne, issi!

Kui ma parasjagu tikkimise ja taldade õmblemisega ametis olin, pärisid kaks paari siniseid silmi – aga kus meie sussid on? No jah, tuleb siis Pilvelammastele kirjutada, sest tellimus esitati roosadele ja sinistele...

Hiljuti pakkus ema, et võta see vana nahkjope endale, saad siit veel ehk midagi teha. Võtsingi. Sealt sain naha taldade jaoks. Nende õmblemist ma esialgu pisut pelgasin, et kuidas ikka jääb ja kas ikka saab ja nii edasi-tagasi...aga väga lihtsalt sai. Tegin nahanõelaga taldadele väikesed augud sisse ja õmblusnõelaga tikkisin susside külge. Väga lihtne ja mõnus oli teha.  Peal on tikand peenvillase lõngaga.

Roosa

Oled Sa seisnud keset poodi ja tundnud, et Sa kohe pead midagi ostma...et ilma ostuta poest väljumine ei tule kõne allagi...et just täna on müügil nii-nii ilusaid asju ja neid ei tule ilmselt mit-te-ku-na-gi enam müügile? Mina olen...üks kord...ja tulemus on piltidelt näha. Ma ei ole kunagi olnud roosa värvi kandja, kuigi värv iseenesest mulle meeldib. Kui ma aga poes seda lahjat vanaroosat Novita Kids Mohair´i nägin, siis oli kõik. Ma isegi ei teadnud, mida ma sellest täpselt tahaks, aga kahe lõngatokiga ma sealt välja jalutasin. No tegelikult oli see juba mõni aasta tagasi ja siis ma kudusin sellest endale sellesama suure õlasalli. Kandsin seda jahedatel suveõhtutel. Aga kuidagi väheseks jäi neid kordi, kui ma ta kapist välja võtsin. Kui ma hiljuti oma lõngakotti sorteerisin, siis avastasin, et natuke jäi salliteost mohääri järele. Mõtlesin, et teen bareti juurde. Kuna aga mohäär ise oli liiga pehme, siis panin alpaka kõrvale. No ja kuidas ma siis käin müts peas, sall kaelas, aga käed paljad. Vaja kindad ka teha. Tegingi, kuid mingil täiesti arusaamatul põhjusel ei ostnud ma enam sedasama alpakat, vaid hoopis tavalist villast lõnga, mis tundus olema täpselt samat tooni. Paraku ei olnud...mida on jällegi ka pildilt näha J Aga õhtud on juba nii pimedad, et ega see enam väga silma paistagi...

Pink: Have you ever felt in a shop, that you aboslutely have to buy something...that you can´t leave the shop without purchasing something...that only today there are so many beautiful items and probably you´ll never have a chance to buy them again? I have...once...and you can see it on the pictures J I usually don´t wear pink, although I like the color. But when I saw this mild oldish-looking pink Novita Kids Mohair, that was it. I even didn´t know what I was going to make from it, but this wasn´t important that moment. Actually, it happened already a few years ago and then I knitted a big shawl to wear on a chilly summer night. But it turned out that I wasn´t using it often enough. Recently I was tidying up my yarn-bag and discovered, that there was some pink mohair left and I thought I´d knit a beret to match the shawl. Since the mohair was too soft I added pink alpaka. And there I was with this shawl and beret, but no gloves. I bought some pink yarn that seemed to match the shawl and beret, but it didn´t. But autumn nights are so dim, that you really won´t notice...