Käsi valgeks keraamikas




Saunauks

 

Novembris alguse saanud „projekt” sai jõulukuul lõpusirgele. Tehes ise ehteid polümeersavist, intrigeeris mind siiski mõte proovida järgi keraamikasavi. Õnneks on Pärnus olemas Margit, kelle juures seda ka proovida saab....

***

Saabume kokkulepitud ajal savituppa. Algajad, nagu me oleme, teame enda arvates siiski täpselt, kuidas asi peab käima J. Võtad portsu savi, istud vurri taha ja hakkad aga voolima. Silme ette kangastub, nagu igas romantilises Hollywoodi draamas, savivoolimisest tolmuse ihuga jõuline meesterahvas, kes meie oskamatut savivurri käsitlemist enam kauem kõrvalt jälgida ei suuda ning sulnil, kuid otsustaval sammul voolija selja taha astub, põimides oma tööst karedad käed ümber tema õrnade peopesade. Vurr keerleb, savi sileneb ning niiviisi ühiselt tegutsedes vormub nende käte vahelt imetabane keraamiline kunstiteos ja...... tagasi reaalsusesse toob meid Margit, kes ulatab igaühele põlle ja teatab, et istumise osa on nüüd läbi...ning pistab meile pihku taignarulli...no keda nüüd on vaja taga ajada?! Mis-mida-nalja teed või? Ei tee...ja ta tõesti ei tee.





Kruusivoolijad in action
Foto: Margit Kool



Õnneks on meil inspiratsiooni loomiseks ja unelmate unustamiseks kaasas hüva maitsega märjukest ja nii võib reaalsus meid nüüd täiega tabada. Paneme ette põlled, kuuletume Margitile ja asume saadud savikäntsakat muljuma. Savi tundub alguses külm ja libe, kuid mõjub siiski rahustavalt ja julgustavalt. Silmanurgast piidleme riiulitel olevaid valmis esemeid, millest üks huvitavam kui teine. Ei tea, kas see on nüüd märjukesest või kõikidest nendest loomelisust ergutavatest valmisteostest, kuid enamus meist otsustab teha - kruusi J. Mina leian otsustavalt, et ma ei allu massipsühhiooosile ning valmistan...sildid maakodu kempsu ja sauna uksele JJJ. Olles enda otsusega üli-mega-väga rahul tegutsen nüüd veelgi kindlamalt. Vajutan, muljun, rullin ja veel nii 10 korda seda tehes jääb lauale laiguke siledakssaanud savi, millest noaga lõikan vabakäelised ristkülikud. Mõõdan silmaga, et peaks sobima küll. Samasugune laiguke savi on teistegi laual ning nemadki lõikavad sealt ristküliku, kuid selle mõõdud vastavad siiski tassi omale. Lisaks ring tassi põhjaks. Margit õpetab ja juhendab, meie kuulame ja kuuletume. Vahepeal kuulen kellegi suust: „No ma ei saa aru, no ei tule ju!”. Ma ei ole siiani kindel, ma ma ise see ei olnud... Margiti kinnitusel tuleb küll ja kuidas veel. Margit õpetab kuidas savipinnale erinevaid mustreid ja tekstuure anda. Mina keksin jalalt jalale, et saada õpetust rooside tegemiseks, sest tean ju täpselt, et ühelt korralikult uksesildilt ei tohi need mitte puududa J. Margit selgitab, et savi sisse ei tohi jääda õhumulle, sest siis on eelpõletusel katkiminek garanteeritud. Tudeerin enda savitükki igast nurgast, silitan siit ja paitan sealt ning tundub, et olen saavutanud mullivaba keskkonna. Püüan teha roose, kuid kohe ei õnnestu. Teadmine, et olen neid Fimost või Cernitist korduvalt teinud, ei aita väga kaasa. Keraamikasavi käitub näpu vahel pisut teisiti. Kuid valmis nad saavad ja asetan nad siltidele. Silun voolimispulgaga ühenduskoha kenaks ning pintseldan pinna uuesti siledaks. Nööriga vajutan sildi sisse kelmika keeru. Mingi terava pulgaga vean hoolikalt, keel samal ajal suunurgast väljas, siltidele täht-tähe haaval „WC” ja „Saun”. Midagi oleks nagu puudu – ah jaa, värv! Aga seda seekord ei saa, sest ennem peavad asjad paar päeva kuivama ja siis eelpõletusest läbi käima. Pilku kellale heites mõistame, et oleme tegutsenud juba tugevalt üle 2 tunni. Imetabased keraamilised kunstiteosed jäävad riiulile nukralt kuivama. Tuled kustuvad ja eesriie sulgub...

...et peaaegu kuu aega hiljem taas avaneda, sest varem lihtsalt ei jõudnud glasuurimiseks kohale minna. Aga nii ma satungi ühel väääääga külmal, lumisel ja hämaral reedesel õhtul taas savituppa. Margit teeb mulle tassikese teed ja mu mõttedki hakkavad juba sulama. Saanud teoreetilise lühikursuse glasuurimise kohta trummeldan sõrmedega lauale jõudmaks selgusele, mis värvid valida. Selge see, et roosid tulevad tulipunased, aga taust...tahaks elevandiluuvalget, aga valin hoopis õrna rohelise. Silme ette kerkib juba kujutelm, kuidas tulipuna-roosilised sildikesed mu männipuidust ustel uhkustavad. Hetkeks poeb hinge kahtlus, et kas mees ikka lubab need sinna riputada, aga juba tungib pähe lahendus, et siis panen nad hoopis sissepoole ustJ. Hing otsusega rahul võtan vastu Margiti ulatatud rohelise ja punase glasuuri ning üllatun taaskord. Õnneks pole seekord unelmatest reaalsusesse tulek nii karm kui esimesel korral kui uhke vurritamine sarmantse meesterahvaga mu hallutsinatsioonides meeli tabas, kuid siiski...rohelise asemel saan pläädu halli ja punane on lausa karjuvalt vesipea-Kitty seeliku tooni...ei-ei-ei, mitte sellised ei pea mu uksesildid tulema. Margit hellitab mu meeli teadmisega, et glasuuri värvid põletamisel muutuvad. Punasest peab saama sametine teatrilava eesriide värvi sügav veinipunane ning rohelisest midagi mahe-pastelse-lahja-piparmündi sarnast. No kujutate ette küll, eksju... Punast pean peale kandma ikka ohtralt, sest see tahtvat sügava tooni saamiseks ikka mitu kihti värvi saada. Lõpuks näevad mu kaunid roosid välja nagu tõelised käkerdised ning raske on nende muutumist uskuda. Kuna siltidele olen nööriga ja pulgaga süvistanud mustri, siis selle väljatoomiseks soovitab Margit pärast glasuuri pealekandmist osa kuiva pintsliga uuesti maha hõõruda. Nii pidavat süvistatud osa jääma tumedam, kui muu pind. Jälgin õpetust ja nühin hoolega. Jällegi on raske midagi konkreetset ette kujutada, sest helehallil savil sama halli „möksiga” mäkerdamine ei pane ettekujutust just väga tööle. Endiselt olen kõigutamatu, et mu roosid tulevad välja suurepärased! Jätan oma käkerdised taas riiulile nukralt ootama, kuni ahjutäis asju meistril endal valmis, et siis koos minu omadega ahju rännata...ning eesriie sulgub veelkord...

...et jällegi avaneda mõne päeva pärast, kui Margit mulle telefonis rõõmsal häälel teatab, et tead, su asjad on ahjust väljas ja nad on niii armsad. Tööpäev tundub nii pikk, no ei jõua õhtusse, kuid lõpuks see ime siiski saabub. Tõtates ikka läbi sama lumise ja külma ilma, nagu eelmine kord, lendlen õndsalt savitoa poole. Liblikad kõhus ootan, et ukse avanedes sillerdab õhus ka haldjatolmu, kuid pean pettuma...ning mitte vaid selles...lauanurgal on minu kaks sildikest, mis näevad välja nii maised ja...kuidagi....saamatud, ma ütleks. Kas siis selliseid silte ma tahtsingi! Minu kauaoodatud vau-effekt jäi olemata, haldjatolm haihtus ja liblikad kõhus pugesid lihtsalt talveunne. Hoidsin ja vaatasin oma kauaigatsetud ja hoole ning armastusega tehtud sildikesi, vaatasin veel ja veel ning panin nad siis taskusse ning vantsisin läbi lumme mattunud linna kodupoole. Hoidsin neid taskus peos, kuidagi kahju oli neist...ikkagi nii oodatud ja loodetud. Võtsin nad järgmisel nurgal taas taskust ja vaatasin tänavalaterna tuhmis valgusvihis veelkord. Seal nad lebasid mu peopesal, külmad, pisut kahvatud ja minu tehtud. Ma olin neid nii kaua oodanud ja siin nad olid „otse ahjust”. Kõndisin edasi, mõte tiirlemas ikka ümber sildikeste. Peatusin ja vaatasin neid veelkord. Tundus, et külmas talve oli ka nendel „põsed punaseks” läinud. Rooside punane läikis ahvatlevalt ja tausta kahvatu toon, mis pidi tegelikult olema rohekas, meenutas mulle miskipärast vaniljet. Tunne läks paremaks. Kodus panin nad riiuliservale ja käisin ikka aeg-ajalt piilumas. Mulle tundus, et nad „järelküpsevad”, sest iga korraga meeldisin nad ikka enam ja enam. Järgmisel päeval näitasin mehele ühte neist. Ta vaatas, noogutas ja luges lehte edasi J. Kui ma juba minemas olin, mühkas, et tee siis ikka teise ukse peale ka... J. Mu päev sai uue hingamise, mu sildikesed oli tunnistatud uste vääriliseks. Elagu keraamika, elagu mina, elagu ilus elu!

Meeltesegaduses,

Jenniplika J