Kaloss...Galosh

Pärast mitmepäevast palavikku, pikaliasendit, nõrkust ja totaalset minnalaskmise tunnet ärkasid esimesena elule käed. Alguses vaid selleks, et seliliasendist kangeid kohti mudida, hiljem juba mõttekoha kratsimiseks. No ja kui sa juba kratsid, siis hakkab ju mõte ka liikuma. Liikuski igasugustel radadel, kuid kuna jalad juhatasid pidevalt keha sinna, kus istuvat asendit sai võtta, siis esialgu pidi vaid käte abil toimetamisega hakkama saama. Vardad tundusid tõeliselt vastumeelsetena, isegi tikkimine jms tundus ei-ei. Ainuke asi, mis vähegi peas kellukese helisema pani, oli pintsel. Aivi oli juba mõned päevad enne haigust mulle värvid ja kalossid toimetanud. No ja kuna ta juba paar korda ka küsinud oli, et kas kalossid tehtud, siis oligi see esimene asi, mis näpuvahele sai. Mustrit seekord ei joonistanudki ette. Tegin kõigepealt karikakrad ja siis vaatasin, et mis sinna veel mahub. Valmis nad saidki. Kui õigele inimesele jalga lähevad, siis on omanik ka juba teada. Ilusat emadepäeva talle! (Ja-jaa, ma tean küll, et sinna on veel aega :))

Ja muide, murtudsüdamed said seekord õigetpidi peale :o)

After several days of fever and everything else that goes along with being sick, I finally felt like doing something. I painted this pair of galoshes as a present. This time I even managed to get the Dicentra´s blossoms the right side up :o)