Thursday, April 7, 2011

Keraamilised heietused...Ceramic spiel

Hoiatus: Siit järgneb 7 pildi ja pika lohiseva jutuga postitus sellest, kuidas ma Margiti Savitoas taaskord keraamikat voolisin.

This is long-boring-never-ending story with 7 pictures about my current ceramic-work. 
Here I explain how I decided to make a wall-clock and how I broke my kettle (hope to make it ok again). Also a few words about the sugarbowl and creamcup. They all will be glazed and once again burned at 1250C. I´ll hope to show some pictures in the near future.
Märtsi alguses (jah, tõesti juba kuu aega tagasi) oli meil jälle keraamika töötuba ja see oli meil teada muidugi juba paar nädalat, sest ise me selle ju organiseerisime J. Kõik oli vahva, aga minu peas valitses keraamiline tühjus. Ega mul ideed ei olnudki, aga kuna Marisel oli see lausa konkreetsel kujul olemas ja seltsis on asi ikka segasem, siis ei tekkinud kahtlustki, et ma temaga ühinen. Ma teadsin, et Maris tahab kruuse teha ja eks tal tuli see eelmine ikka väga ilus välja ka. Aga mul ei olnud ikka veel ideed...no ei ole ja kõik. Seetõttu ei olnud mul ka keraamika toimumise päeval sellist motiveerivat värinat sees. Mõtlesin, et nojah, eks ma lähen ja hakkan midagi otsast tegema ja näeb siis, et mis sinna otsa külge tuleb. Kuni...paar tundi enne seda üritust seisin kolleegi toas, arutasin vältimatult tähtsaid maailmavaateid (khm...) ja siis see mind tabas! Isver-susver, kuidas ma enne selle peale ei tulnud! No kus mu mõtted ometi olid, et ma olin selle unustanud...See tabas mind nagu välk selgest taevast - mul on ju maakodu seinale (õigemini küll seal sees olevale tahutud palgile) kella vaja! Oi milline kergendus, sest nüüd oli mul idee ja ilma selleta ei sünniks ju miskit.

Nii-nii, nüüd oli vaja vaid tehnilised üksikasjad paika panna. Kust saab mehhanismi, kui paks see keraamiline plaat võib olla, kui suure ma teen, millise ma teen, mis värvidega ma teen jne. Huvitav, et see küsimus, kas ma ikka teen, ei läbinud mu pead enam kordagi J. Üks tark inimene teadis mu pärimise peale öelda, et kella mehhanisme saab Pärnus Oomi poest – ullallaaa, üks küsimus sai lahenduse. Värvide valik hakkas ka peas selginema, sest eelmised asjad (uksesildid ja keraamilised alused) said rohelise-punasega tehtud ja kuna nad hakkavad kõik ilmselt ühe piiratud ruumi eri osades asuma, siis erilist muud valikut ei olnudki. Elagu keraamiline terviklikkus J! Nii-nii, mis siis veel, ahjaa, millise kella ma teen? Oot, aga mõõdud kõigepealt....kõik need küsimused kihutasid läbi mu pea...see nelikantpalk on 20cm lai, seega kell võiks ikka kitsam olla...aga pikkus võiks pikem olla ehk siis riskülik...nurgad ikka teravad või ümarad...kuidas numbrid teha või äkki ainult kriipsukesed jne, jne, jne.

Kritseldasin enne minekut midagi paberile ja kirjutasin kõik ajurünnaku käigus tekkinud ideed üles. Kohale jõudes rääkisin Margitile oma mõtet. Päris pikk paus oli enne kui ta midagi ütles. Ja ta ütles - proovi, peaks saama küll J. No ja muidugi ma proovisin. Sõtkusin ja mudisin savi korduvalt laual, rullisin ta õhukeseks plaadiks ja tõmbasin lõikenoaga läbi savi. Üks asi, mis mulle savitöö puhul väga meeldib on see, et seal (vähemalt minu puhul küll), ei käi asjad millimeetri järgi. Tuleb-nagu tuleb ja kuivades ning ahjus muutuvad mõõdud nagunii veel natukene. Igatahes lõikasin ma suure tüki savi parajaks ja arvasin, et nii on hea küll. Aga siis tekkis küsimus. Kui me tavaliselt teeme oma töökese laual kile peal valmis ja tõstame siis riiulile kuivama, siis seda suhteliselt suurt ja pehmest savist kella sihverplaati oli ikka võimatu liigutada. Proosin ja katki ta rebeneski. Margit andis mulle mingi väiksema kiletüki, millele rullisin uue savi, lõikasin silma järgi mõõtu ja otsustasin, et kilele ta kuivama jääbki, et sellega saab siis ta hiljem riiulile asetada.

Nüüd oli vaja otsustada, milline see kell saab olema. Kuna oma varasemas „vaagnaprojektis” kasutasin mustri sissepressimiseks üht pitsitükki, siis otsustasin ka seekord selle kasuks. Asetasin pitsi savile ja rullisin kergelt surudes sellest üle. Tõmbasin pitsi ära ja voila – muster oli savile kandunud.


Seinakella plaat märgitud keskkoha ja pitsimustriga


Seejärel süvendasin voolimispulga peenema otsaga numbrikohad ja „puurisin” keskele augu mehhanismi kinnitamiseks.


Numbrid on paigas


Kuna tahtsin kellale ka mingisuguseid eenduvaid detaile teha, siis proovisin savist väikesi õiekesi ja nupukesi voolida. No oli ikka nikerdamine J, aga valmis nad said. Hetkel veel väga krobelised ja kohmakad, kuid hellitasin lootust, et pärast eelpõletust saavad nad kerge hellitava lihvimise osaliseks.


Väikesed ilunikerdused :)


Vaatasin oma katsetust heldinult siit ja sealt ning tõstsin ta riiulile kuivama. Olin kella kallal nikerdanud üle kahe tunni.

Järgmine teadaanne minu kella kohta saabus siis, kui Margit paar päeva hiljem mulle telefonis teatas, et kell on kenasti kuiv, kuid võtnud paadi kuju L. Aga ta lisas kiiresti, et tegelikult on väga omapärane. No nii! Nentisin fakti, et mul on paadikujuline, lillede ja nupukestega seinakellatoorik. Mis siis ikka...


Paat, mis paat...



Pärast eelpõletust - savi on kõva ja
värvilt heledam


Järgmine kord olin savitoas siis, kui kell oli just eelpõletusahjus ja mul ei õnnestunudki oma „paati” näha. Aga kuna parata polnud enam midagi, siis asusin järgmise asja kallale.

Oma järgmise „projekti” osas olin taas äraootaval seisukohal, sest jällegi ei olnud mul konkreetset ideed. Aga see tekkis, sest mõtet veeretades avastasin, et erinevalt teistest, ei olnud mina veel tassi teinud. Aga ma olen selline „kiiksuga” hing, et mulle üksikud tassid ei meeldi. Kompekti ma aga ei tahtnud, sest kapid kruuse täis. Otsustasin, et proovin teha kannu. No sellist, kuhu natuke magusat jooki sisse saab panna või naabri lehma piima. Mõeldud ja mõtetes tehtud, asusin asja kallale.

Kipub olema nii, et ma rullin savi alati väga õhukeseks. Margit on isegi naljatamisi öelnud, et ma kohe pean asja endale raskemaks tegema ja et kõik mu tööd on ka sellised parajad nikerdamised. Ja nii ongi! Mulle kohe meeldib selle saviga katsetada. Kann sai kenasti valmis voolitud. Taas kasutasin sedasama pitsimustrit. Minu järjekordne katsetamistuhin lõi välja siis, kui teatasin, et ma ei taha kahest kohast kinnituvat sanga teha. Kratsisin kukalt ja teatasin, et ma kinnitan sanga vaid ülevalt ja lasen tal siis sirgelt lauale toetuda. Aga tegemise käigus selgus, et sang kipub ikka ära vajuma. Kui tahan, et ei vajuks, pean tunduvalt kogukama sanga tegema. Tuli ümber otsustada. Kuna ma ei tahtnud ideest loobuda, siis tegin sanga lihtsalt lühema, proovides proportsioonid õiged hoida. Tundus, et sai sobilik. Taaskord peale mõned mummulised moodustised, et ikka teiste tehtud asjadega kokku klapiks. Kann tundus ka mulle õhukese seinaga ja õrn. Väga ettevaatlikult sai ta lauajupile tõstetud ja sanga alla veel tagurpidi üks kauss pandud, et kuivamise ajal see küljest ei kukuks. Nii ta sinna minust maha jäigi...

Ühel laupäeval olin muude asjatoimetuste tõttu sealsamas majas, kus savituba asub. Astusin ka sealt läbi. Minu kann koos teiste töödega seisis laual. Jällenägemisrõõm oli nii suur, et ma täiesti unustasin, et ta on eelpõletuses käimata, aga eelpõletus selle savi just tugevamaks teebki. Haarasin oma kannul sangas ja tõstsin, et teda lähemalt vaadata. Aga ei olnudki, mida vaadata. Pihku oli jäänud vaid osa sangast ja kann seisis endiselt laual. Ma ei saanud kohe arugi, et mis juhtus. Vaatasin imestunud näoga peosolevat sangajuppi ja laual asetsevat kannu. Sang oli lihtsalt ära murdunud!



Süüdistada ei ole kedagi, peale iseenda...


Ja nii juhtubki, kui üks hajevil meelega naisterahvas püüab pehmest savist ja eelpõletamata kannu laualt liigutada. See võttis ikka sõnatuks küll. Ja kuigi ma juba enne siin mainisin, et mulle meeldib saviga katsetada, ei olnud see siiski taotluslik. Ma olin kohe päris õnnetu. Nüüd ei jäägi muud üle, kui kann ja sang eraldi ära põletada ning taaskord katsetada, kas keraamikaliimiga kokkuliimimine aitab või ei. Glasuurimine peaks selle koha ka ehk tugevamaks muutma, kuid esialgne tunne on, et see kann jääb küll kummuti peale kuivatatud kõrtele, mitte lauale hüva joogi serveerimiseks. Aga asi seegi. Olgu see mulle õpetuseks.

Enne selle kirjutise "trükkijõudmist" suutsin välja voolida ka ühe suhkrutoosi ning koorekannu, mis nüüd koos eelpõletamist ootavad. Siis saab asuda glasuurimise kallale.


Suhkrutoos ja koorekann


Aga seda, millised need kell, suhkrutoos ja kaks kannu lõpuks välja näevad, peate veel ootama...

(Ma ise ka loen ja imestan, et kuidas just need keraamikateemalised postitused nii pikad ja lohisevad tulevad...)




2 comments:

Anonymous said...

Kas paat seierite liikumist ei hakka segama?

Jenniplika (Helena) said...

Väga õige tähelepanek ;) Hetkel tundub, et ehk ei hakka. Võimalik on seiereid vaheseibide lisamisega ka pisut ettepoole tuua. Kui glasuuripõletus tehtud, siis saab hakata täpsemalt proovima.