Tuesday, March 15, 2011

Ei taha, ei saa...

No ei tule vaimu peale L. Pooleli on Ogre lõngast Haapsalu sall, oma järge ootab üks jämedakoeline sall, tüdrukute kleit, poiste vöökott, ehted, keraamika ja palju muud on juba kuklas ootelehel, aga... Lisaks olen viimase nädala jooksul saanud 6 uue  käsitööraamatu omanikuks, mis on omakorda pannud mu mõtted loomeradadele uitama, kuid mida pole, on see piiritu entusiasm, millega asjade kallale asuda. Lubasin endale, et kõigepealt teen valmis ehted, siis Haapsalu salli ja siis asun alles järgmiste asjade kallale, aga näedsa, ei saa ehetegagi hakkama...ja enne seda ei tohi teiste asjade kallale ka ju asuda – sai nagu lubatud.




Haapsalu sall on tegemisel juba paar nädalat vist. Valisin mustriks pohlalehekirja. Alguses tundus nii mõnus ja lihtne kududa, kuid varsti tundsin, et see muster tüütab kududes oi-oi kui ära. Kood ja kood, aga edasi ei jõua. Juhtusin ripsiridasid lugema siis, kui täpselt 100 oli tehtud. Lubasin endale, et koon kaua-kaua veel, enne kui loen jälle. Kudusingi. Lugedes sain ripsiridadeks 163. Oh jeerum, alles 163...kudusin veel. 180 juures panin äärele markeri, et siis näen, kuidas 200 jõuan ja sealt ju ainult natu-natukene lõpuni veel. Õnneks selline ennesepettus töötas ja kuidagi imeväel pingutasin lõpuni. Aga siis – äärepitsi kudumine. Otsustasin, et kuigi alguses tahtsin proovida külgekootud varianti, siis teen siiski „originaali” ja koon eraldi. Kootud sai 457 ääresilma ja pitsitegu võis alata. Markerid olid kenasti iga 50 silma tagant küljes, et mustrit lihtsam jälgida ja lugeda. No ja siis see juhtus – teisel mustrireal avastasin, et ei klapi. Lugesin edasi ja tagasi ning pidin tõdema, et olin vahelduva õhksilmuste-kokkukudumiste asemel teinud õhksilmus-õhksilmus. No tere-tare! Kas harutada või otsast hakata. Proovisin harutada, igavene nöök. Otsustasin kõik üles harutada ja siis otsast alata. Harutamisel selgus meeldiv tõsiasi, et see kõige esimene kudumise meetodil loodud 457 silma jada on nii kenasti „vormis”, et noppisin nad lihtsalt uuesti vardale. Ja siis otsast peale jälle. Eraldusin teise tuppa ja andsin mehele ranged korraldused, kõik ülehelikiirusel liikuvad, nii üle kui allameetrised tegelased, minust 30 minutit eemal hoida. Mees oli oma ülesannete kõrgusel ja pool tundi hiljem väljusin mina teisest toast võitjana. Kaks rida 457-silmalist mustrit olid kootud ja klappisid! Panin töö kotti paremaid aegu (loe: õhtusemaid üksioleku aegu) ootama. Ja seal ta ootab...juba kaks õhtut. Käsitöö asemel olen värskes õhus jalutanud. Ei tea, kas hakkab suvine "käsitöövaheaeg" juba tõesti peale... No ei tule vaimu peale L.

4 comments:

Kadri said...

ka nimekiri ootel oi kui pikk ning samuti piitsutan end, et poolik asi kõigepealt ära teha, õnneks paari asja lõngad pole veel lõngamaailma koostellimisega kohal ka veel:P

Helena (Jenniplika) said...

Jah, kuidagi vaevaliselt läheb praegu see enesepiitsutamine. Ilmad ka nii ilusad, et ei tahaks toas istuda, aga rannas jalutada, vardad näpuvahel, tundub ka natuke narr :))

Diana Tammann said...

Ja ma ei taha teha töööööd... :)))
See on kevad. Ja mis selles ikka imelikku on kui rannas jalutades kood? Kihnu naised koovad igal pool. :))
Aga tegelikult, võta väike puhkus. Kull kuduvajadus endast ise märku annab. :))

Helena (Jenniplika) said...

Tegelikult oleks ju päris vahva rannas, päikeseprillid ees, kududa :) Peaks proovima :) Aga mul ei ole sellist vahvat väikest vardakotikest, kuhu supsti töö pista, kui muuga vaja tegeleda. Jälle üks asi mu ootenimekirjas :)))