Thursday, March 3, 2011

Agu Sihvka annab aru...







Diagonaalsoonik ja Maasikanupp


Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest... et siit järgneb pikk ja lohisev piltidega lugu sellest, kuidas ma „Aasta Ema 2011” tekile kaks lapikest kudusin.
Ma olin juba paar aastat Isetegijate foorumis vaadanud, kuidas „Aasta Ema” tekki kootakse. Ise ei olnud osalenud, sest ma ei vastanud kvalifikatsioonitingimustele. Sellel aastal aga mõtlesin, et teen proovi. Küll mitte ühise ürituse raames, sest ma endiselt ei vastanud tingimustele, vaid lihtsalt niisama, enda proovilepaneku mõttes. Kui ma aga foorumis vajaliku lõnga kättesaamise suhtes küsimuse tõstatasin vastas Susa, et ma käivat küll, et osaleda. No ja mis siis enam. Vurasin poodi lõnga järele, haarasin vardad ja asusin katsetama. Kuna lapikestele olid antud väga konkreetsed ja karmid nõuded, siis oli kohe alguses selge, et tegu ei ole ühe õhtu nokitsemisega. Lähtusin lõngatokil märgitud kudumistihedusest ja tegin sellega proovilapi. 


Proovilapp
 
Proovilapil katsetasin erinevaid mustreid. Kusjuures ma pean ütlema, et kõige aeganõudvam oligi ilmselt mustri valik. Alguses arvasin muidugi, et ma valin mingi imetabase ja enneolematu variandi, kuid ei õnnestunud kuidagi sellist leida J. Vaatasin varajasemaid mustreid, mis foorumi pildipangas üleval ja püüdsin nende kordamist vältida. Hetkel tundub, et õnnestus...

Kuna arvasin, et ilmselt kootakse palju pitsilisi mustreid, siis esimese lapi tegin hoopis koepinnalise ehk 2:2 diagonaalsoonikuna. Mulle meeldis selle rütmilisus ja lihtsus. Mõtlesin, et see oleks heaks tasakaaluks, kui kuskile mustrite vahele oleks vaja „rahustavat” pinda luua J.

Teine lapike sai endale mustri nimega „Maasikanupp” pildilolevast raamatust.

Proovilapi kudumine oli nii mõnus nokitsemine, et see sai märksa suurem kui vajalik oleks olnud. Proovisin südameid teha, aga kasutusse nad siiski ei läinud.

Silmade arvuks on mõlemal lapil 47. Õige mõõdu saamiseks lõikasin papist välja 20x20cm suurused tükid ja sellega siis võrdlesin töd kogu aeg. Pärast töö valmimist kinnitasin lapid viimistlemiseks nõeltega nii, et serv oli pisut (ca 2mm) üle papi ääre.

Katsetuse mõttes proovisin viimistleda erinevalt. Soonikumustriga lapi tegin täitsa märjaks, pigistasin kuivaks ja kinnitasin nõeltega papitükile kuivama. Maasikanupumustriga tüki kinnitasin nõeltega papitükile ja siis piserdasin märjaks. Pressisin väga õrnalt läbi kuiva puuvillase lapi, et mitte nupukesi lamedaks suruda.
Katsetuse tulemusena võin öelda, et mõlemad lapid näevad sarnased välja, st. märjakstegemisel ja niisutamisel vahet ei ole – minu arust. Küll tuleb öelda, et kui soonikumustriga tüki läbimärjaks tegin, siis ta venis hoobilt suureks ja laiaks. Ma juba mõtlesingi, et nüüd on asi „õhtal”, kuid õnneks mitte. Kui ta nõeltega papile kinnitades igati kortsus ja lörtsis seal lebas, siis kuivamise lõpuks oli tõmmanud ennast kenasti vormi tagasi. 

Tegelikult üllatas mind üleüldse selle lõnga mängivus ja vetruvus. Kui ma need tükid maale aknalauale unustasin ja siis mõned päevad hiljem nad sealt ära võtsin, olid nad täiesti samas mõõdus kui sinna jättes. Keerasin nad rulli ja pistsin kilekotiga käekotti, kuid linnas neid välja võttes ja uuesti papile laotades nägin, et nad olid pisut kiivas. Nii nagu keegi oleks neid diagonaalselt venitanud. Panin kaks kätt ühele tükile peale ja surusin kergelt venitades neid uuesti papile. Tükid võtsid kohe esialgse kuju tagasi. Selline lõnga mängimine on ilmselt lõpptulemuse seisukohast väga hea, sest tegelikult koovad lappe ju 40 erinevat inimest ja igaühel on oma käekiri ning mõõdudki nihkuvad ilmselt mõne millimeetri piires siia-sinna. Selline lõng mängib kenasti kaasa.










Et mõõtude õigsuses absoluutselt kindel olla joonistasin ühele papitükile (uskumatu, kui raske oli sellist mõõtu tükki kodust leida) peale 20x20 suurusega ruudu. Asetasin lapid sellele ja vaatasin, kas ikka mahub mõõtudesse ära.  Piilusin siit ja sealt serva alt, aga tundus, et asi on ok.

Kui ma tavaliselt midagi uut tehes mõtlen, kas see ikka meeldib mulle või ei, siis küsin endalt, kas teeksin seda kunagi uuesti. Tänase teema kohta ütlen – kindlasti teeksin!

Nüüd jääb vaid üle oodata, kas Susa karm ja kriitiline pilt tunnistab mu lapikesed normikohasteks või mitte. Kui ei, siis pean küll vist terve järelejäänud talv tema ukse eest jääd lõhkuma ja uued lapid ka kuduma...

Täna (neljapäeval) kell 17 on lapikesed Port Arturi postipunktis olemas.

Kohtuotsuse ootel,
Jenniplika

(Edit: Rõõm-rõõm! Täna, 21. märtsil, selgus, et minu kootud lapikesed sobisid ja vastasid etteantud nõuetele. Küll on hea tunne ja suur kergendus.) 

4 comments:

snowdropelf said...

Väga kaunid tekilapid!

Silpsolps said...

Mul oli sama lugu - lapp sai kenasti mõõtu, siis tegin lapi märjaks ja see venis kole suureks, õnneks aga kuivas kokku tagasi! :) Teine veel pooleli.
Ilusad lapid sul!

Anonymous said...

Väga ilusad lapid ja loo võiks panna lapitegijate kohustuslikuks kirjanduseks :)
Mis puutub jää raiumisse, siis... jube tore oleks kui su lapid ei oleks mõõdus, sest mul on tee päris jääs ja keegi ei raiu! ;)
Susa

Jenniplika (Helena) said...

Aitäh, head inimesed, et mind külastasite ja sõna maha jätsite :)

:D Susa, ma väga loodan, et nad ikka on mõõdus :) Seda jääraiumist jätkub endalgi...