Monday, August 13, 2012

Soe pesa sõrmedele

Veel on suvi - vähemalt kalender väidab nii. Aga täna hommikul oli Pärnus 12 kraadi sooja. Pigem tundus, et külma. Kuid iga suve lõpul trotsin ma hallade tulekut eriti jõuliselt, pannes kangekaelselt jalga ikka rihmikud ning välistades joped-jakid. Mõnel päeval jään võitjaks mina, teisel Ilm. Eks ma aeg-ajalt väristan ikka õlgu ka, aga jalga panen ikka veel rihmikud. Uskumatu, et ma kirjutan sellist juttu augustis. See sobiks pigem septembri lõppu. Aga mis teha, Ilma vastu ei saa.




Ma kahtlustasin juba suve alguses, et ilmselt läheb Ilm mingi hetk ikka külmemaks ja hakkasin seetõttu varakult tegutsema. Rege rauta suvel - teate ju küll. Seepärast kudusin mina see suvi hoolega kindaid. Kõigepealt endale, ühed sõrmikud, raamatu järgi. Ja siis teistele, aga mitte enam raamatu järgi, vaid enda järgi :) Raamat, mille järgi sõrmikuid kudusin, on sellel kevade ilmunud "Kirjatud teekond", mida kõik kuduhoolikud ilmselt teavad (autoriteks Kristi Jõeste ja Kristiina Ehin). Mulle väga see raamat meeldib. Kirjutatud sellises mõnusas voolavas vormis, justkui jõe kulgemine läbi aja.



Ma ei ole kunagi "päris õigeid" kirikindaid kudunud ja eks mul väike aukartus nende ees ikka ole. Seetõttu otsustasin esimese katsetuse teha nii, et õpin sõrmikuid kuduma "nii nagu peab", aga kindakirja ei kasuta. See jääb järgmiseks korraks. Igatahes said kindad endale sakilised (või pigem lainelised) randmed ja ühevärvilise käeosa. Kuna ainult hall tundus liiga tavaline, siis otsustasin sinna hiljem midagi peale tikkida. Aga näedsa, terve kuu aega ootasin õiget mõtet, aga seda ei tulnudki. Leppisin siis hoopis ühe heegeldatud lillega, millel pärlid südameks tikitud.

Eks need ühed proovikindad ole, aga igatahes jäin ma väga rahule. Natuke tehnilislt infot ka:
- vardad 2,0mm
- pöial kootud kiiluga
- sõrmeotsad võetud kokku vanade Muhu kinnaste stiilis (vt. raamatust lk 117 esimene lõik)
- lõngaks erinevad jäägid kodust, enamasti Titan Wool Winner, pisut helehalli Raasikult, lilla Novitalt.




Mulle üldse ei meeldi, kui käsi sirutades läheb käsivars paljaks ja külm poeb sisse, mistõttu on nende kinnaste randmeosa tervelt 15cm pikk.

Kõige tüütum oli randmeosas lõngaotsade peitmine, sest neid sinna ikka jagus :o)

Sügis võib peaaegu tulla, aga parem, kui ta ootaks natuke veel.






6 comments:

Martaberta Kompulsiivkuduja said...

Tõeliselt kaunid sõrmikud! Karged ja sügisesed ;)

nipi said...

Nii ilusad värvid!

Lillelemb said...

Imearmsad sõrmikud! Ja see on ka väga hea, et randmeosa on pikk! :)

Helena (Jenniplika) said...

Aitäh :)

Meeli said...

Ilusad sõrmikud! Sa võid enda üle uhke olla. Ja nüüd, kus maitse on suus ja asi käpas, hakkab neid tulema nagu Vändrast saelaudu :)

Helena (Jenniplika) said...

Aitäh, Meeli :) Päris niipalju ei tule, nagu saelaudu, kuid pisut küll :)