Dilemma...A Dilemma



Naiselik või ei - selles on küsimus.
Feminine or not - that´s a question.



Algselt olid need mõeldud kindarandmeks mu mehele. Kuna ma olen suur palmikutekummardaja, siis saigi neid kasutatud. Hallile sekka pisut punast, et oleks rõõmsam ja sobiks talvise outfitiga. Pidid tulema sellised linnapeal kekutamise kindad, mitte kelgumäe omad. Siiski kahekordsed, mistõttu soojad. Kudusin usinalt ja olin ise rahul, kuni äkki hakkas tunduma, et jube naiselikud näevad välja. Proovisin endale kätte, päris ilusad. Proovisin mehele kätte, päris imelikud. Algselt plaanisin veel randmeosa soonikutest osad käelabale ja pöidlale edasi viia. See mõte lendas kohe peast, sest kiskus ikka väga naiselikuks. Vähemalt endale tundus nii - mehe näos ei liikunud ükski lihas.

Originally these were meant for Him. I´m a big fan of cables, no exception this time. Gray mittens with a little bit of red to suite the winter outfit. I was very happy with them until I started to feel that they look feminine. I tried them on, seemed pretty. He tried them on, seemed weird.



No ikka liiga naiselik :)
Too feminine indeed :)



Igatahes on mul nüüd kodus ühed palmikutega randmed varuks, sest mehele said uued vardale aetud. Seekord teistsugune soonik, aga värvid samad. Lootust on, et nii naiselik ei tundu. Koon, ootan, võitlen ootusärevusega, ehk saab kunagi valmis ka. See roosa jupike on voodrisse ärakasutatud roosade jääkide otsake. Tagantjärele targutades tundub, et alateadvus teadis kohe, et nendest lõpuks ikkagi naistekad saavad. Aga tegelikult ei jää need roosad värvid üldse kuskilt näha, ausõna.

Nagu viimastest postitustest näha viibin ma juba mõnda aega kindakudumise maailmas.

So, now I have a pair of half done mittens at home, because I casted on a new pair. A bit different this time, but same colors. There is a hope that these will not look too feminine. I knit and struggle with anticipation. Hopefully they get finished, soon.

As you can see from my last posts I´m in a mittens-knitting-zone.