Dilemma...A Dilemma



Naiselik või ei - selles on küsimus.
Feminine or not - that´s a question.



Algselt olid need mõeldud kindarandmeks mu mehele. Kuna ma olen suur palmikutekummardaja, siis saigi neid kasutatud. Hallile sekka pisut punast, et oleks rõõmsam ja sobiks talvise outfitiga. Pidid tulema sellised linnapeal kekutamise kindad, mitte kelgumäe omad. Siiski kahekordsed, mistõttu soojad. Kudusin usinalt ja olin ise rahul, kuni äkki hakkas tunduma, et jube naiselikud näevad välja. Proovisin endale kätte, päris ilusad. Proovisin mehele kätte, päris imelikud. Algselt plaanisin veel randmeosa soonikutest osad käelabale ja pöidlale edasi viia. See mõte lendas kohe peast, sest kiskus ikka väga naiselikuks. Vähemalt endale tundus nii - mehe näos ei liikunud ükski lihas.

Originally these were meant for Him. I´m a big fan of cables, no exception this time. Gray mittens with a little bit of red to suite the winter outfit. I was very happy with them until I started to feel that they look feminine. I tried them on, seemed pretty. He tried them on, seemed weird.



No ikka liiga naiselik :)
Too feminine indeed :)



Igatahes on mul nüüd kodus ühed palmikutega randmed varuks, sest mehele said uued vardale aetud. Seekord teistsugune soonik, aga värvid samad. Lootust on, et nii naiselik ei tundu. Koon, ootan, võitlen ootusärevusega, ehk saab kunagi valmis ka. See roosa jupike on voodrisse ärakasutatud roosade jääkide otsake. Tagantjärele targutades tundub, et alateadvus teadis kohe, et nendest lõpuks ikkagi naistekad saavad. Aga tegelikult ei jää need roosad värvid üldse kuskilt näha, ausõna.

Nagu viimastest postitustest näha viibin ma juba mõnda aega kindakudumise maailmas.

So, now I have a pair of half done mittens at home, because I casted on a new pair. A bit different this time, but same colors. There is a hope that these will not look too feminine. I knit and struggle with anticipation. Hopefully they get finished, soon.

As you can see from my last posts I´m in a mittens-knitting-zone.

Pojale...For my Son

Pojale.

Öökullidega - tema tungival soovil.

Taas kahekordsed.

Taas kiiluga.

Taas Raasikuga, kuid seekord pealmine kiht.

Sees miskit lillat Novitalt.

Kokkuvõtmised vanade Muhu kinnaste põhimõttel.

Väga kihvtid ümarad otsad jäävad, hoiavad natuke kaussi. 

Sisemine kiht jämedamate varrastega kui välimine.

Jälle rahul - nii mina, kui tema.

For my son.
With owls - as he requested.
Double layered - again.
Very happy - both of us, he and me.

 

Kahekihilised sõrmesoojendajad...Double layered mittens

Tütrele.

Kahekordsed.

Kiiluga.

Seest Raasiku 8/2 hallid.

Väljast Kata kiperoosad.

Sisemine kiht peenema vardaga, pealmine jämedamaga.

Muster Dropsilt.

Järgmine kord tahan proovida veelgi augulisemat mustrit.

Sügis läheneb - mõte liigub.

Kootud sarnaselt nendele.

For my daughter.

Pink double leyered mittens.

Gray yarn inside. 

Pink yarn from Kata.

Pattern from here.

Knitted like these.

Soe pesa sõrmedele

Veel on suvi - vähemalt kalender väidab nii. Aga täna hommikul oli Pärnus 12 kraadi sooja. Pigem tundus, et külma. Kuid iga suve lõpul trotsin ma hallade tulekut eriti jõuliselt, pannes kangekaelselt jalga ikka rihmikud ning välistades joped-jakid. Mõnel päeval jään võitjaks mina, teisel Ilm. Eks ma aeg-ajalt väristan ikka õlgu ka, aga jalga panen ikka veel rihmikud. Uskumatu, et ma kirjutan sellist juttu augustis. See sobiks pigem septembri lõppu. Aga mis teha, Ilma vastu ei saa.

Ma kahtlustasin juba suve alguses, et ilmselt läheb Ilm mingi hetk ikka külmemaks ja hakkasin seetõttu varakult tegutsema. Rege rauta suvel - teate ju küll. Seepärast kudusin mina see suvi hoolega kindaid. Kõigepealt endale, ühed sõrmikud, raamatu järgi. Ja siis teistele, aga mitte enam raamatu järgi, vaid enda järgi :) Raamat, mille järgi sõrmikuid kudusin, on sellel kevade ilmunud "Kirjatud teekond", mida kõik kuduhoolikud ilmselt teavad (autoriteks Kristi Jõeste ja Kristiina Ehin). Mulle väga see raamat meeldib. Kirjutatud sellises mõnusas voolavas vormis, justkui jõe kulgemine läbi aja.

Ma ei ole kunagi "päris õigeid" kirikindaid kudunud ja eks mul väike aukartus nende ees ikka ole. Seetõttu otsustasin esimese katsetuse teha nii, et õpin sõrmikuid kuduma "nii nagu peab", aga kindakirja ei kasuta. See jääb järgmiseks korraks. Igatahes said kindad endale sakilised (või pigem lainelised) randmed ja ühevärvilise käeosa. Kuna ainult hall tundus liiga tavaline, siis otsustasin sinna hiljem midagi peale tikkida. Aga näedsa, terve kuu aega ootasin õiget mõtet, aga seda ei tulnudki. Leppisin siis hoopis ühe heegeldatud lillega, millel pärlid südameks tikitud.

Eks need ühed proovikindad ole, aga igatahes jäin ma väga rahule. Natuke tehnilislt infot ka:

- vardad 2,0mm

- pöial kootud kiiluga

- sõrmeotsad võetud kokku vanade Muhu kinnaste stiilis (vt. raamatust lk 117 esimene lõik)

- lõngaks erinevad jäägid kodust, enamasti Titan Wool Winner, pisut helehalli Raasikult, lilla Novitalt.

Mulle üldse ei meeldi, kui käsi sirutades läheb käsivars paljaks ja külm poeb sisse, mistõttu on nende kinnaste randmeosa tervelt 15cm pikk.

Kõige tüütum oli randmeosas lõngaotsade peitmine, sest neid sinna ikka jagus :o)

Sügis võib peaaegu tulla, aga parem, kui ta ootaks natuke veel.