Kangamaania

Aeg ajalt astun ma läbi kangapoest - no niisama, ajaviiteks.
Aeg-ajalt astun ma läbi kangapoest – no niisama, ajaviiteks. Sõna otseses mõttes, ajaviiteks. Vahel ma viidan nii 15-20 minutit, kui ootan kedagi või järgmisesse kohta jõudmiseks on veel aega. Pärnu suuruses linnas on see luksus olemas, sest vahemaad on ju suhteliselt lühikesed.  

No ja nii ma olin jälle ajaviiteks kangapoes. Mulle meeldib kolada restikangaste kastide vahel, sest sealt leiab aeg-ajalt tõelisi pärleid. Kuid seekord tõmbas mind hoopis puuvillaste kangaste juurde. Mulle meeldivad väga romantiliselt lillelised kangad. Sinna romantika poolele kuuluvad kahtlemata ka täpilised. Nii ma siis näppisin ja veeretasin neid kangaid seal näpuvahel, ise mõeldes, et mida vahvat neist teha võiks. Lõpuks valisin kaks välja ja seadsin sammud paelte-pitside juurde. Sealtki sai üht-teist kaasa haaratud. Kõik see värvide virr-varr paitab mu silma.

Õnneks meenus kodus tarkuseiva, et puuvillased kangad tasub enne kasutusse võtmist läbi pesta. Ival on ikka tõetera all (eesti keel on nii ilus, kas pole ;)) ja nii selguski pärast kanga kuivamist, et 10% on kangas pikkusest kokku tõmmanud. Vaat nii.

Algselt kangastus (väga teemakohane väljend :o)) mul silme ette väike patsidega tüdruk, kes suvises soojas vihmas naeru lagistades lombist lompi hüppab. Tüdrukul on jalas number suuremad kummikud ja kuigi äsjasadanud vihmast langevad veel viimased piisad tema kleidile, paistab pilve tagant juba sillerdav päike, mis värvilise kleidi värvid särama lööb.  

Näis, kas sellest saab kleit patsidega tüdrukule või midagi hoopis muud. Õhus on päikest ja äikest. Eesti suvi on ikka nii ilus…kuigi külm…vähemalt tänavu…