Õnnelik pühapäeva algus

Siiski pean alustama reedest, kui me maakoju jõudnuna tõdesime, et pisut jahe on ning mees puud ahju pistis. Sõime just õhtusööki, kui tundus, et ahju peal õhkküttetorudes miskit ringi kolab...Jäime kuulatama...vaikus. Nojah, võib-olla tundus ainult...

Laupäeval kordus sama, kuid me ei suutnud mitte tuvastada, mis ja kus on. Kuna enamuse päevast veetsime õues, siis ei saanudki asjast sotti. Õhtul pani mees tule saunaahju...

Pühapäeva hommikul ärkasin selle peale, et üks põnnidest tatsas mööda alumist korrust ringi, kolistas sauna ja teise ahju uksega ning muutukui sebis edasi-tagasi taskulamp käes. Piilusin alla ja minu pärimisele tuli vastus: "Lindu otsin, noh...". Lindu?! Mis lindu!!! Vedasime end ülevalt alla. Poiss olla allkorrusel kuulnud, et lind on ahjus. Otsinud siis ühest ja teisest, aga kummaski polnud miskit...Aga jälle ei kippu ega kõppu ja nii me lõpuks hommikusöögilauda istusime, kuni...äkki kostus seina seest sabin...tiivasabin. Vaatasime kõik üksteisele otsa ja mees ütles: "Äkki on part korstnas..."

Nali naljaks, aga midagi seal tõesti oli. See koht seinas oli tegelikult korstnajalg, millel oli vannitoapoolses küljes tahmaluuk. Mees otsustas asja uurima asuda. Kuna me polnud kindlad, et kes ja kus seal korstnas on, siis igaks juhuks said lapsed eemale hoitud ja uksed lahti tehtud, et kui peaks sealt midagi sööstma, siis...

Luugi tagant potsatas kõigepealt välja hulk tahma, mille tundmatu korstnasolija sinna oli kuhjanud. Ilmselt oli ta saanud korstnajalas kuidagi edasi-tagasi liikuda ja seda tehas hulga tahma alla ajanud. Kostus ka sabinat. Seisime lastega õuel ja ootasime, aga õhus oli vaid vaikus... Mees oli igaks juhuks vannitoa ukse kinni pannud ja akna lahti teinud, et kui tundmatu külaline peaks "puurist" pääsema, siis ei torma ta vähemalt kogu meie elamist tahmaga katma. Ootasime ja ootasime...Jalutasime juba pisut eemalegi kui mees majaukse valla lõi ja pikal sammul hoovile astus, ise hõigates: "Part oli korstnas!" Misasja?! Jooksime kohale kaema...oligi part, elus ja terve. Ainult hirmunud ja mehe peos kindla hoole all. Tahmane, kui tont. Aga ikkagi elus ja terve. Mees olla tahmaluugi 15x15cm august vaid kahte jalga näinud ja siis nendest haarates pardi tagumik ees sealt välja tirinud. Vaene lind oli vist nii ehmunud, et ei osanud vastugi hakata. Kuidas ta sinna sai, ei tea keegi, nagu sedagi, kaua ta seal olnud oli.

Part sai tiigile priiks lastud. Tormas teine mööda veepinda kui pöörane ja sukeldus siis hoogsalt ikka ja jälle. Veel tükk aega ujus meie tiigis ringi, kuni kaugemale eemaldus.

Part oli eluga päästetud.

Üks pühapäev oli ilusa alguse saanud...nii meile, kui pardile.

Kogu kupatus...Ceramic staff...



Kogu kupatus



Suur suvi on peaaegu käes, talutööd ja remont tahavad tegemist ning savitoas tegutsemise aeg on kahanenud olematuks. Hiljuti sain glasuuripõletusest kätte viimased sellel talvel nokitsetud esemed. Ei teagi, millal jälle mahti on sellega tegeleda, kuigi peas on ideed tiirlemas pidevalt.



Seekord tulid ahjust suur vaagen (läbimõõt ca 35cm), suhkrutoos, koorekann ja morsikann. Morsikannu mahuks mõõtsin 600ml - no laste jaoks ikka jätkub :)




Kõik esemed on tehtud ühte ja sama pitsmustrit kasutades. Glasuuriks on pruun, mis on pinnalt maha hõõrutud. Õnarustes on näha õige toon. Anumate sisemine glasuur on rahulik roheline - üks minu lemmikuid. Natuke nostalgiline ja romantiline...

  

These are the final pieces of my last ceramic-work. Summer is knocking on the door and there will be no time for ceramics for some time. But, my mind is filled with ideas and I still hope to realise them.

Lõngakauss...Yarn-bowl

Siin ta on, minutehtud pesa töösolevale lõngakerale. Selle kausi tegemisel oli mitmeid "agasid", mis panid kahtlema, kas ese lõpptulemusena ikka valmis saab ehk terveks jääb.

Teadupärast voolitakse ese pehmest savist välja ja jäetakse mõneks päevaks õhu kätte kuivama, et siis seejärel keraamikaahjus enam kui 1000C juures põletada. Pärast see vajadusel lihvitakse. Sellele järgneb glasuurimine ehk siis pintsliga vedela värvi pealekandmine ja taaskord keraamikaahjus kõrgel temperatuuril põletamine.



Valmis kauss



Selle töö juures oli väljakutseks lõngakanali tegemine, sest kogu see keerduv osa ei tahtnud pehme savina kuidagi õigesti püsida. Nii saigi see algselt kuvamise ajal kokkumurtud paberitükiga toestatud - muud ei olnud käepärast. Paber muljus saviga kokkupuutuvates kohtades servad karedaks, kuid pärast eelpõletust sai see kõik korda lihvitud. Seda oleks saanud vast teha ka enne eelpõletust, kuid ma ei julgenud teda üldse puudutadagi, et muidu murdub veel ära ka.





Värskelt voolitud ja kuivama jäetud.
Toestuseks kokkuvolditud paberitükk.

 

Õnneks eelpõletuses jäi kõik terveks. Seejärel lihvisin ümarviiliga aukude servad ja liivapaberiga lõngakanali siledaks. Peab ju sile olema, muidu ei jookse lõng hästi ja haagib ennast kinni.

Glasuuriks kasutasin antratsiiditooni, mille osaliselt maha hõõrusin. Tulemus on minu jaoks imeline, sest mulle hirmasti meeldib selline söestunud mulje, mille see glasuur tekitab. Seest on kauss valge glasuuriga.



Kausile on tehtud kuivatatud taimedega muster.


Nüüd ma siis loodan, et lõngakauss on piisav motivaator, et ma suudaks lõpetada ühe Haapsalu salli kudumise, mis juba oi-oi kui pikale on veninud...

I made this yarn-bowl for myself as a motivator to finish one Haapsalu shawl that I have been knitting for oh-so-long time... On the outside I used anthracite glaze, that I just love for it´s mysterious tone when it is rubbed off a bit. In the inside I used milky white glaze.

Tüütuseni Muhu mustrit :) ...Fed up with Muhu pattern :)

Küll küllale liiga ei tee. Nii vähemalt räägitakse, kuid mulle tundub, et teeb küll. Kui ühte asja ikka liiga palju saab, siis nii ongi. Minu "Muhu mustri karikas" hakkab praeguseks perioodiks täis saama :)



Väike kingitus kevadisele aiastoimetajale



Nagu eelmises postituses lõõbitud sai, on mul hoovil veel 2 kandilist kasti, mille peale saaks maalida midaiganes. Üks on tööstusvoolu ja teine tavaline elektrikapp. Esialgu arvasin, et ainult lõõpimiseks kogu see teema jääbki, aga siiski-siiski, on nüüdseks lisaks postkastile maalitud midagi Muhu mustri sarnast ka tööstusvoolukapile. Seega, Diana, kaks tehtud ja üks jäänud - pead hakkama ennast vist vaikselt minu poole sättima :o)

Kusjuures posti küljes kinni oleva kasti värvimine on ebamugavam küll - vähemalt minusugusele "pühapäevajoonistajale". Kääna ja pööra ennast sajas erinevas poosis, et värskele värvile pihta ei läheks ja midagi ära ei rikuks. Selle kasti maalisin kahes etapis, kuna esimene kord sai aeg otsa. Teisel korral paistis aga lauspäike kastile ja sooja oli üle 20kraadi. Värv kuivas hetkega pärast pintslitõmmet ja mingisugusteks parandusteks ei jäänud absoluutselt mingisugust võimalust. Muster ja kombinatsioon on täielik omalooming ning tehtud ilma ettejoonistamiseta. Enesekriitikaks võin öelda, et on kaks detaili, mida vaimusilmas oleksin teisiti näinud, kuid paraku nii juhtub, kui kõik sünnib "käigu pealt".

Ja kuigi ma juba ütlesin, et minu "Muhu mustri karikas" hakkab hetkel täis saama, arvan siiski, et peaks selle viimase kapi ka ikka üle võõpama...

Diana, kas valid juba kuupäeva...?