Igav postkast...Boring letter box



Kased on meil juba lehtes



Ühel kenal kevadpäeval teatas Mees, et meie maakodu postkast on igav... Vot see oli üllatus! Mitte see, et postkast täiesti tavaline igav roheline kast oli, vaid see, et Mees seda märganud oli - seda igavust. Tõele au andes tuleb tunnistada, et tegelikult rääkis ta seda juba eelmiselgi aastal, et meie postkasti ja selle ümbrusega peaks midagi ette võtma, et kuidagi igav on... Nojah, postkasti ja selle posti, mille külge seesama postkast kinnitub, huvitavaks muutmine ei olnud tõesti minu prioriteet nr 1. Tegelikult ei olnud ta isegi minu Tegemist Ootavate Tööde nimekirjas. Uskuge mind, sinna mahub mustmiljon muud asja, kui igava postkasti mitteigavaks muutmine.

Aga nojah, kui ikkagi Mees juba tähelepanu juhtis, et asi on igav, siis tuleb ikka natuke mõtelda, et mis nüüd siis saab, kas:

1. nendin fakti, et on jah igav ja naasen muude tegemiste juurde;

2. eiran fakti, et on igav ja väidan veendunult vastupidist;

3. võtan midagi selle igavuse osas ette.



Kummalisel kombel on minu jaoks
karikakarde joonistamine alati väljakutseks.
Pealtnäha lihtne lill, kuid seda lihtsust ongi
raske usutavalt edasi anda.



Mingil segasel ajendil otsustasin 3. variandi kasuks ja lükkasin kõik teised tegemist ootavad tööd pisut edasi. Muhu mustriga kalossid jalas jalutasin postkasti juurde. Tudeerisin teda seitsmel erineval moel ja pidin Mehe arvamusega nõustuma, et ühes rohelises ümarpalgi külge kinnitatud postkastis pole tõesti midagi huvitavat. Täiesti tavaline, nagu enamustes taluväravates, sissesõiduteede või maanteede ääres. Kusjuures ma näen seda postkasti ikka väga tihti, aga varem ei olnud tema igavus mind põrmugi puudutanud. Kuna perekonda kuuluvad kahejalgsed tegelinskid mind juba häälekalt nõudsid, siis fakti nentimiseks see tookord jäigi. Ma käisin veel mitu korda, Muhu mustriga kalossid jalas, selle postkasti juures ennem, kui ilmselge vihje jalgadelt pähe jõudis  - ma teen postkastile ka Muhu mustri peale! Ehee, mulle tundus, et ma olin ikka väga hea mõtte peale tulnud :) Kuid mõttest üksi on ikka vähe ja nii venis see maalimise asi umbes kuu jagu edasi, kuni lõpuks läksin ja kruvisin selle kasti sealt posti küljest maha ja pistsin auto pagasnikusse. Ühel õhtul linnas hakkas idee peas tiksuma ja mõtlesin, et nüüd on õige hetk käes. Paraku ei olnud mustrit veel mõttesse moodustunud. Vaatasin erinevaid raamatuid ja materjale, aga miskit helget ei sähvatanud. Ja nagu minu puhul tihti juhtub, hakkan ma asja otsast "harutama" ja vaatan siis, mis sinna otsa külge tuleb. Ma tahtsin kindlasti teha ühte suurt ja mõjuvat motiivi, milleks valisin punase mooni ning selle ümber püüdsin luua mustri, mis oleks värvikirev ja hea kompositsiooniga. Mulle endale tulemus meeldib ja Mees kiidab ka takka :) 

Parakui sai aga taas kinnitust fakt, et annad näpu, võtab käe... Nimelt, ühel kenal hommikul kohvi rüübates vaatas Mees ainitise pilguga aknast välja meie tööstusvoolu "kapi" poole, mis ühe teise posti külge kinnitatud ja teatas, et ma võiksin ju sinna peale ka midagi maalida :o) Ma pakkusin siis "lahkelt", et meil on ju väljas veel üks elektrikapp, mis kinnitatud veel ühe posti külge ja sinna saaks ka ju midagi peale maalida...Mees vaatas mind, näos suur ja siiras rõõm ning nentis, et selle peale ta kohe ei tulnudki...

Aga minu pakkumise peale, maalida ka talle ühed vahvad mehise mustriga (mitte Muhu mustriga) kalossid, ootan ma siiani vastust... :)

Tehnilist infot ka: Maalitud Tulip´i sinise, kollase, punase, rohelise ja valge värvi ning laste tagant pätsatud suvaliste pintslitega, mida vastavalt vajadusele kääridega otstest pisut peenemaks kärpisin.




Ja nii ta seal seisabki, tervitamas möödujaid
ja hoovipöördujaid.



I painted Muhu pattern on my letter-box. I did it because My Other Half discovered that our country home letter-box looked boring. Surprise-surprise! It wasn´t surprising that it looked boring, but the fact, that he noticed it, was :) So, I inspected it in seven different ways and after some time decided to adorn it with Muhu pattern. The same pattern that I had previously used on galoshes, but in different combination. It took me a while to decide how my pattern should look like this time. So, now we have painted letter-box, that is not so boring anymore.

Made with Tulip´s paints and some brushes that I filched from my kids while they were sleeping :o)

Mis kell on?...What time is it?






Mul on nüüd seinakell - kaua tehtud kaunikene. Sellest kellast olen varemgi pikalt-laialt heietanud siin ja seal. Tahtsin talle vanaaegseid seiereid, kuid, üllatus-üllatus, ei suutnudki hästivarustatud kaubandusvõrgust selliseid leida. Antikvariaadist ei läinud ka otsima, lammutasin hoopis kodus ühe lauakella, mis meil pidevalt trajektooril seinakapp-laud-sahtel jne liigub. Ei leidnud see kell meie kodus püsivat kohta ja lammutamisele ta läks. Sealt sain talle sobilikud seierid, kuid hetkel kaalun veel, kas tupsutada neid akrüüliga "päevinäinuks" või mitte. Kui kell seinal, siis tuleb ka õige idee pähe. Seniks soovin teilegi edukat õigeks ajaks kohalejõudmist, kuhu iganes teel olete :)



Parempoolsed 3 fotot ülevalt alla on
sama detail erinevates etappides:
savist äsja voolitud, glasuuritud, glasuuripõletus tehtud.



Finally I have a wall clock. I have already written about creating this clock here and there. I was trying to find a minute and a big hand that would look a bit old-fashioned, but failed to do so. Finally I broke down a clock that just didn´t seem to find the right place at our home. I´m still wondering if I should  dab some acrylic paint onto them to make them look older, but I´m not sure yet. Guess I´ll hang it first and then decide... I hope you´ll also get there on time - wherever you´re headed...I know I will - now.

Peaaegu läbi...Nearly over

Maakeeli, munadepühad, on peaaegu läbi. Viimane tund veel jäänud. Ilmselt nii ongi parem, sest viimase 24 tunni jooksul on värvitud niipalju mune, mida vist terve järgmise nädala jooksul ka ära süüa ei jõuta :o) Aga tore oli... See aasta sai siis mune nii värvitud kui vilditud.

Easter is nearly over...and it´s probably for the best, because we have painted so many eggs during last 24 hours that we are not able to eat them in 7 days :) But it was fun...This year we painted them and felted them...

Kaloss...Galosh

Pärast mitmepäevast palavikku, pikaliasendit, nõrkust ja totaalset minnalaskmise tunnet ärkasid esimesena elule käed. Alguses vaid selleks, et seliliasendist kangeid kohti mudida, hiljem juba mõttekoha kratsimiseks. No ja kui sa juba kratsid, siis hakkab ju mõte ka liikuma. Liikuski igasugustel radadel, kuid kuna jalad juhatasid pidevalt keha sinna, kus istuvat asendit sai võtta, siis esialgu pidi vaid käte abil toimetamisega hakkama saama. Vardad tundusid tõeliselt vastumeelsetena, isegi tikkimine jms tundus ei-ei. Ainuke asi, mis vähegi peas kellukese helisema pani, oli pintsel. Aivi oli juba mõned päevad enne haigust mulle värvid ja kalossid toimetanud. No ja kuna ta juba paar korda ka küsinud oli, et kas kalossid tehtud, siis oligi see esimene asi, mis näpuvahele sai. Mustrit seekord ei joonistanudki ette. Tegin kõigepealt karikakrad ja siis vaatasin, et mis sinna veel mahub. Valmis nad saidki. Kui õigele inimesele jalga lähevad, siis on omanik ka juba teada. Ilusat emadepäeva talle! (Ja-jaa, ma tean küll, et sinna on veel aega :))

Ja muide, murtudsüdamed said seekord õigetpidi peale :o)

After several days of fever and everything else that goes along with being sick, I finally felt like doing something. I painted this pair of galoshes as a present. This time I even managed to get the Dicentra´s blossoms the right side up :o)

Aasta Ema tekk 2011...Mother of the Year 2011

Eestis on traditsioon valida iga aasta kevadel Aasta Ema. Käsitööliste foorumist http://www.isetegija.net/ on välja kasvanud ja juba aastaid teostatud idee kududa Aasta Emale lapitekk. Sarnane idee teostub igal sügiselgi, kui valitakse Aasta Isa ja temale valmib heegeldatud lapitekk. Aasta Ema tekk on valgetes toonides, Aasta Isa oma sini-must-valge.

Sellel aastal osalesin mina esimest korda Aasta Ema teki projektis. Kuna protjekti eestvedajaks Susa, siis kokkuheegeldamine toimus Pärnus. Laupäeval, 9. aprillil see kokkuheegeldamine toimuski. Valmis saime, aga Susa lisab veel kootud äärepitsi ja heegeldab sellegi külge. Ma usun, et see tekk saab olema väga ilus.
Iga lapi mõõt on 20x20cm ja tekk kokku 8x10 rida. Teki kudusid 40 inimest, igaüks 2 lappi.

Aasta Ema tekk antakse maikuus üle Estonia kontserdisaalis.

In Estonia, there is an annual tradition to nominate the Mother of the Year. This great idea - to knit a white patchwork quilt (I hope it is a correct term, I´m really not sure) for the Mother of the Year - has grown out from the handicrafters community http://www.isetegija.net/. Actually, there is a similar project also in Autumn when the Father of the Year is nominated. He gets a crocheted patchwork quilt in blue-black-white.


This was my first time to participate at this project. Since the bigwig of this year project is Susa, the crocheting together took place in Pärnu this Saturday, April 9th. We crocheted the pieces together and now Susa will finish knitting of the border. Every piece is 20x20cm, 8x10 rows. 40 people knitted this beauty, 2 pieces per person.


The Mother of the Year will be nominated at the Estonian National Opera in May 2011.

Ikka keraamikalainel...About ceramics - again

Kuna eelmine keraamikateemaline postitus tundus endalegi lõputu, siis seekord parem vaatame pilte :o)

My last post about ceramics was never-ending. This time, please, take a look at the pictures :o)



Glasuuritud kell, mis läheb 1250-kraadisesse kuumusesse "põlema".
Kõigepealt glasuurisin plaadi ja hõõrusin pintsliga osa maha, et
muster välja joonistuks. Kell peaks tulema valkjas-roheline, õied
sügavpunased ja mummukesed rohelised. Mis tegelikult tuleb, see
on iga kord suur ootus ja üllatus :)

Glazed and waiting for burning process.



Glasuuritud detailid lähemalt. Roosa on lõpptulemusena
punane ja hallikas tegelikult roheline. Ega ma ise ka
esimene kord ei uskunud :)

Pink should turn into red and grey into green :)



Sellised käkerdised need glasuuritud, kuid põletamata, asjad välja näevadki.
Ei ole just inspireeriv, ega ju... Kuid glasuuripõletus teeb imet :)

It will look much nicer after burning at 1250C.



Minu esimene vaagen. Kuivamas ja eelpõletust ootamas.
Auguraudadega (minu kingsepast vana-vanaisa omad)
uuristasin ka augukesi õhulise pitsimustri tekitamiseks.

My first plate.




Muster lähedalt. Eks lõpptulemust vaadates näeb, kas
selline "kujundamine" ka efektne jääb või ei.

Pattern closely.
I also made a few holes to give more lightness.

Ega ma ainukesena seal savi mudinud - Aivi tegi
roosidega vaagna. Samuti kuivamas ja eelpõletust ootamas.

I was not alone - Aivi made this rosy plate.
Also waiting for pre-burn.



Lõngakauss. Proovisin teha, eks näeb,
kas eelpõletuses terveks ka jääb. Kuivamise ajaks
panin kokkumurtud küpsetuspaberi tüki vahele, et ära
ei vajuks.
Kui guugeldada, siis leiab yarn bowl otsinguga
väga vahvaid eksemplare, mida http://www.etsy.com/ lehelt ka osta saab.

I tried to make a yarn bowl. I´m not sure if it stays in one piece
when in pre-burn, but I have my fingers crossed.

Ongi selleks korraks kõik.

That´s all for now. See you.

Kohtumiseni!

Keraamilised heietused...Ceramic spiel

Hoiatus: Siit järgneb 7 pildi ja pika lohiseva jutuga postitus sellest, kuidas ma Margiti Savitoas taaskord keraamikat voolisin.

This is long-boring-never-ending story with 7 pictures about my current ceramic-work. 

Here I explain how I decided to make a wall-clock and how I broke my kettle (hope to make it ok again). Also a few words about the sugarbowl and creamcup. They all will be glazed and once again burned at 1250C. I´ll hope to show some pictures in the near future.

Märtsi alguses (jah, tõesti juba kuu aega tagasi) oli meil jälle keraamika töötuba ja see oli meil teada muidugi juba paar nädalat, sest ise me selle ju organiseerisime J. Kõik oli vahva, aga minu peas valitses keraamiline tühjus. Ega mul ideed ei olnudki, aga kuna Marisel oli see lausa konkreetsel kujul olemas ja seltsis on asi ikka segasem, siis ei tekkinud kahtlustki, et ma temaga ühinen. Ma teadsin, et Maris tahab kruuse teha ja eks tal tuli see eelmine ikka väga ilus välja ka. Aga mul ei olnud ikka veel ideed...no ei ole ja kõik. Seetõttu ei olnud mul ka keraamika toimumise päeval sellist motiveerivat värinat sees. Mõtlesin, et nojah, eks ma lähen ja hakkan midagi otsast tegema ja näeb siis, et mis sinna otsa külge tuleb. Kuni...paar tundi enne seda üritust seisin kolleegi toas, arutasin vältimatult tähtsaid maailmavaateid (khm...) ja siis see mind tabas! Isver-susver, kuidas ma enne selle peale ei tulnud! No kus mu mõtted ometi olid, et ma olin selle unustanud...See tabas mind nagu välk selgest taevast - mul on ju maakodu seinale (õigemini küll seal sees olevale tahutud palgile) kella vaja! Oi milline kergendus, sest nüüd oli mul idee ja ilma selleta ei sünniks ju miskit.

Nii-nii, nüüd oli vaja vaid tehnilised üksikasjad paika panna. Kust saab mehhanismi, kui paks see keraamiline plaat võib olla, kui suure ma teen, millise ma teen, mis värvidega ma teen jne. Huvitav, et see küsimus, kas ma ikka teen, ei läbinud mu pead enam kordagi J. Üks tark inimene teadis mu pärimise peale öelda, et kella mehhanisme saab Pärnus Oomi poest – ullallaaa, üks küsimus sai lahenduse. Värvide valik hakkas ka peas selginema, sest eelmised asjad (uksesildid ja keraamilised alused) said rohelise-punasega tehtud ja kuna nad hakkavad kõik ilmselt ühe piiratud ruumi eri osades asuma, siis erilist muud valikut ei olnudki. Elagu keraamiline terviklikkus J! Nii-nii, mis siis veel, ahjaa, millise kella ma teen? Oot, aga mõõdud kõigepealt....kõik need küsimused kihutasid läbi mu pea...see nelikantpalk on 20cm lai, seega kell võiks ikka kitsam olla...aga pikkus võiks pikem olla ehk siis riskülik...nurgad ikka teravad või ümarad...kuidas numbrid teha või äkki ainult kriipsukesed jne, jne, jne.

Kritseldasin enne minekut midagi paberile ja kirjutasin kõik ajurünnaku käigus tekkinud ideed üles. Kohale jõudes rääkisin Margitile oma mõtet. Päris pikk paus oli enne kui ta midagi ütles. Ja ta ütles - proovi, peaks saama küll J. No ja muidugi ma proovisin. Sõtkusin ja mudisin savi korduvalt laual, rullisin ta õhukeseks plaadiks ja tõmbasin lõikenoaga läbi savi. Üks asi, mis mulle savitöö puhul väga meeldib on see, et seal (vähemalt minu puhul küll), ei käi asjad millimeetri järgi. Tuleb-nagu tuleb ja kuivades ning ahjus muutuvad mõõdud nagunii veel natukene. Igatahes lõikasin ma suure tüki savi parajaks ja arvasin, et nii on hea küll. Aga siis tekkis küsimus. Kui me tavaliselt teeme oma töökese laual kile peal valmis ja tõstame siis riiulile kuivama, siis seda suhteliselt suurt ja pehmest savist kella sihverplaati oli ikka võimatu liigutada. Proosin ja katki ta rebeneski. Margit andis mulle mingi väiksema kiletüki, millele rullisin uue savi, lõikasin silma järgi mõõtu ja otsustasin, et kilele ta kuivama jääbki, et sellega saab siis ta hiljem riiulile asetada.

Nüüd oli vaja otsustada, milline see kell saab olema. Kuna oma varasemas „vaagnaprojektis” kasutasin mustri sissepressimiseks üht pitsitükki, siis otsustasin ka seekord selle kasuks. Asetasin pitsi savile ja rullisin kergelt surudes sellest üle. Tõmbasin pitsi ära ja voila – muster oli savile kandunud.



Seinakella plaat märgitud keskkoha ja pitsimustriga



Seejärel süvendasin voolimispulga peenema otsaga numbrikohad ja „puurisin” keskele augu mehhanismi kinnitamiseks.



Numbrid on paigas



Kuna tahtsin kellale ka mingisuguseid eenduvaid detaile teha, siis proovisin savist väikesi õiekesi ja nupukesi voolida. No oli ikka nikerdamine J, aga valmis nad said. Hetkel veel väga krobelised ja kohmakad, kuid hellitasin lootust, et pärast eelpõletust saavad nad kerge hellitava lihvimise osaliseks.



Väikesed ilunikerdused :)



Vaatasin oma katsetust heldinult siit ja sealt ning tõstsin ta riiulile kuivama. Olin kella kallal nikerdanud üle kahe tunni.

Järgmine teadaanne minu kella kohta saabus siis, kui Margit paar päeva hiljem mulle telefonis teatas, et kell on kenasti kuiv, kuid võtnud paadi kuju L. Aga ta lisas kiiresti, et tegelikult on väga omapärane. No nii! Nentisin fakti, et mul on paadikujuline, lillede ja nupukestega seinakellatoorik. Mis siis ikka...



Paat, mis paat...





Pärast eelpõletust - savi on kõva ja
värvilt heledam



Järgmine kord olin savitoas siis, kui kell oli just eelpõletusahjus ja mul ei õnnestunudki oma „paati” näha. Aga kuna parata polnud enam midagi, siis asusin järgmise asja kallale.

Oma järgmise „projekti” osas olin taas äraootaval seisukohal, sest jällegi ei olnud mul konkreetset ideed. Aga see tekkis, sest mõtet veeretades avastasin, et erinevalt teistest, ei olnud mina veel tassi teinud. Aga ma olen selline „kiiksuga” hing, et mulle üksikud tassid ei meeldi. Kompekti ma aga ei tahtnud, sest kapid kruuse täis. Otsustasin, et proovin teha kannu. No sellist, kuhu natuke magusat jooki sisse saab panna või naabri lehma piima. Mõeldud ja mõtetes tehtud, asusin asja kallale.

Kipub olema nii, et ma rullin savi alati väga õhukeseks. Margit on isegi naljatamisi öelnud, et ma kohe pean asja endale raskemaks tegema ja et kõik mu tööd on ka sellised parajad nikerdamised. Ja nii ongi! Mulle kohe meeldib selle saviga katsetada. Kann sai kenasti valmis voolitud. Taas kasutasin sedasama pitsimustrit. Minu järjekordne katsetamistuhin lõi välja siis, kui teatasin, et ma ei taha kahest kohast kinnituvat sanga teha. Kratsisin kukalt ja teatasin, et ma kinnitan sanga vaid ülevalt ja lasen tal siis sirgelt lauale toetuda. Aga tegemise käigus selgus, et sang kipub ikka ära vajuma. Kui tahan, et ei vajuks, pean tunduvalt kogukama sanga tegema. Tuli ümber otsustada. Kuna ma ei tahtnud ideest loobuda, siis tegin sanga lihtsalt lühema, proovides proportsioonid õiged hoida. Tundus, et sai sobilik. Taaskord peale mõned mummulised moodustised, et ikka teiste tehtud asjadega kokku klapiks. Kann tundus ka mulle õhukese seinaga ja õrn. Väga ettevaatlikult sai ta lauajupile tõstetud ja sanga alla veel tagurpidi üks kauss pandud, et kuivamise ajal see küljest ei kukuks. Nii ta sinna minust maha jäigi...

Ühel laupäeval olin muude asjatoimetuste tõttu sealsamas majas, kus savituba asub. Astusin ka sealt läbi. Minu kann koos teiste töödega seisis laual. Jällenägemisrõõm oli nii suur, et ma täiesti unustasin, et ta on eelpõletuses käimata, aga eelpõletus selle savi just tugevamaks teebki. Haarasin oma kannul sangas ja tõstsin, et teda lähemalt vaadata. Aga ei olnudki, mida vaadata. Pihku oli jäänud vaid osa sangast ja kann seisis endiselt laual. Ma ei saanud kohe arugi, et mis juhtus. Vaatasin imestunud näoga peosolevat sangajuppi ja laual asetsevat kannu. Sang oli lihtsalt ära murdunud!



Süüdistada ei ole kedagi, peale iseenda...



Ja nii juhtubki, kui üks hajevil meelega naisterahvas püüab pehmest savist ja eelpõletamata kannu laualt liigutada. See võttis ikka sõnatuks küll. Ja kuigi ma juba enne siin mainisin, et mulle meeldib saviga katsetada, ei olnud see siiski taotluslik. Ma olin kohe päris õnnetu. Nüüd ei jäägi muud üle, kui kann ja sang eraldi ära põletada ning taaskord katsetada, kas keraamikaliimiga kokkuliimimine aitab või ei. Glasuurimine peaks selle koha ka ehk tugevamaks muutma, kuid esialgne tunne on, et see kann jääb küll kummuti peale kuivatatud kõrtele, mitte lauale hüva joogi serveerimiseks. Aga asi seegi. Olgu see mulle õpetuseks.

Enne selle kirjutise "trükkijõudmist" suutsin välja voolida ka ühe suhkrutoosi ning koorekannu, mis nüüd koos eelpõletamist ootavad. Siis saab asuda glasuurimise kallale.



Suhkrutoos ja koorekann



Aga seda, millised need kell, suhkrutoos ja kaks kannu lõpuks välja näevad, peate veel ootama...

(Ma ise ka loen ja imestan, et kuidas just need keraamikateemalised postitused nii pikad ja lohisevad tulevad...)

Kahepalgelised...The double-faced

See oli peaaegu 3 aastat tagasi, kui ma tegin selle ehte.

I made this necklace about 3 years ago.

Keskmine suur element on tehtud Fimo jääkidest vurritamise tehnikas - et õiget kuju anda. Pärast ahjuskäimist puurisin augud ja lisasin nöörid ning helmed. Kuidagi hingelähedane oli mulle see stiil ja ma kannan seda siiani. Aga naisterahva hing on rahutu ja otsib ikka midagi uut ja huvitavat. Seepärast tekkis mõnda aega tagasi mõte seda stiili pisut teisiti edasi arendada. Kes polümeersaviga tegutsenud, see teab, et vurritamise tehnika seab mustrile teatud piirid ette ja seetõttu ei saa seda alati kasutada. Kuid prossid juhtisid mind teostuseni, mida näete allolevatel piltidel.

Nendel ehetel on kaks nägu - ja ongi huvitavam :) Need kaks nägu võib täiesti erinevad teha või ka mitte, just nii, nagu meeldib. Seekord siis sellised. Väike näide viimasest "kahepalgeliste" seeriast...



Center piece is made from scrap Fimo with swirling technique - to give the right shape. I drilled the holes after curing in owen and added banding and beads. This necklace touched my heart and I still wear it. But my soul is restless and I constantly tend to seek for new and interesting. So, a while ago I had a thought about taking this idea one step further. Who has been engaged in polymer clay, knows, that swirling is not usable in all situations. My brooches lead me to the solution that you can see in the following pictures.

This necklace has two faces - the more the merrier :) These faces can be absolutely different or not. These two samples are from my last series of "double-faced".

 




Kahepalgelise esimene nägu...

 




...ja teine nägu - või oli see vastupidi :)

 

  


Veel ühe "kahepalgelise" üks nägu

  

Kahe-öö-sall...A two-night-shawl

Kuna sall valmis kiirelt, siis jutt on ka lühike ning pealegi on nii hilja õhtul, et ma ei jõua enam kirjutada. Inimene peab kunagi ikka magama ka...aga... See sall on tõesti kahe-öö-sall, sest ta lihtsalt valmib nii kiiresti. Muster oli mulle silma jäänud Ravelry lehelt ja painas mind üsna tükk aega, kuid muude tööde tõttu jõudsin selleni alles eelmisel nädalal. Salli nimeks on "Stolen Moments Wrap" ning kes ei käi Ravelry´s uudistamas, saab salli õpetust piiluda Indigirl´i lehelt. Mul on selleks kevadeks uus punane kott ja sinna juurde kohe oli punast salli vaja. Küll pean tõdema, et õige tooni leidmine võttis omajagu aega. Lõpuks marssisin koos koti sangaga poodi ja leidsin õige - Novita Isoveli. Kudusin vardaga nr 8 ja silmade arvuks oli see kitsam variant õpetusest. Õlasalliks liiga kitsas, kuid mantli alla täpselt paras. Nagu piltidelt näha, on igal neist punane pisut erinev - päriselt aga ikka üks. No ei õnnestu mul see punase pildistamine :)

Knitting of this shawl takes only two nights indeed. It goes so fast that you almost won´t notice it :) I found this pattern from Ravelry. You can find this tutorial also from Indigirl. Really easy and fun to knit. I have a new red purse for this spring and I needed a matching shawl. It was a little challenge to find the right red. I even took a handle with me when I was looking for the right kind of red. Made with pins No 8 and Novita Isoveli. I guess you´ve already noticed different shades of red in every picture, but I just couldn´t get it right. Sorry about that.