...on see, et seitse (vabandust, üheksa) korda mõõda ja üks kord lõika. Eelmise postituse esimese kotikesega oli nii, et ma ei mõõtnud üldse ja kohe lõikasin. Tegelikult andis olemasolev materjal ise mõõdud ette ja valida ei olnudki midagi rohkemat. Siis muidugi selgus, et kui ma vajalikud asjad sinna sisse panen, siis on kott punnis. Aga selline asi mulle ei meeldi. Otsustasin teha siis sellise, kus ennem ikka mõõtsin ka. Õnnestus. Valmis sai kott vajalikus mõõdus.
 |
| Lukk 20cm, alläär 24cm, kõrgus 16cm. |
Voodriks kasutasin sama täpilist kangast, mis eelminegi kord. Liimiriide vähesuse tõttu võtsin ühe paksema puuvillase kanga, mille külge teppisin voodri korrapäraste vahedega. See andis kotile toekust juurde.
Paari koha pealt teppisin voodri ka pealisriide külge, kasutades selleks ära kanga enda mustrit. Pealiskangas on pärit ühest taaskasutuspoest, kus see oli müügil kõrvalkardinana. Täiesti uus materjal, isegi originaalsildid olid küljes. Muster imponeeris mulle kohe - selline maalt vanaema juurest - selle kõige paremas tähenduses. Kuna kangast on terve kardina jagu, siis on mul sellega seoses teisi mõtteidki.
Kosmeetikakottidest peaks nüüd mõneks ajaks vajadus täis olema :)
3 comments:
Nii ilus ja väga korrektne töö. Kadestan alati luku õmblemise oskust... mulle on see täielik peavalu.
Super. Jällegi üks armas kott. .)
Ülle - kui selle peavalu ükskord selgeks saad ei tülita ta Sind enam kunagi :o)
Diana - aitäh :)
Post a Comment