Viimsed hetked...

Koorekann ja suhkrutoos. Kõrgus ca 10cm. Pildistatud vihmasajus.

Veel jõudis ahjust välja selle aasta viimane glasuuripõletus.
See on minu esimene katsetus glasuurida pihustades.

Koorekann

Pihustamisega on tulemus ilus. Muidugi pean ma veel palju-palju harjutama, et saada ühtlane ja piisavalt kattev tulemus. Pintsliga glasuurimine ei jää kindlasti kõrvale, lihtsalt erinevates oludes kasutan erinevat tehnikat.

Hetkel puudub mul tunnetus, kui paks kiht peaks pritsides peale saama, et glasuur oma "õiget" nägu näitaks, aga eks see kogemus tuleb ajaga.

Seest glasuurisin ikka "valamise ja keerutamise" meetodil. 

Imeliselt ilus sai kristallglasuur.

Lennukat uut aastat!

Voolimisest...

Ma ei tea miks, kuid voolimine ei ole mulle südamelähedane olnud. Osaliselt ilmselt seetõttu, et mul ei ole majapidamises väga nipsasju ja seda puht praktilistel põhjustel - mulle meeldib käia tolmulapiga "siuh ja tehtud" asjadest üle. Sugugi ei taha enne seda pisividinaid kokku korjata ja pärast jälle tagasi laduda. Ma lihtsalt ei ole nipsasjakeste tüüp :)

Kuid, oh üllatust, tabas mind mõnda aega tagasi just voolimise tuhin. Olin oma kausikesi-vaasikesi juba jupp aega teinud kui tuli mõte, et prooviks ühest savipallist midagi niisama voolida. Vahelduseks oli väga mõnus - nokitsed vaikselt oma pulga, hambatiku ja sõrmekestega, silud siit ja silitad sealt. Mis neis edasi saab, ei tea, sest tolmu ma ikkagi neilt pühkima hakata ei taha :) Aga teha oli mõnus!

Täitsa savi...

 

 

 

Need savitööd on viimase kahe nädala katsetused. Pildile said nad püütud põhjusel, et äkki ei ole pärast eelpõletust enam midagi pildistada - alati on ju risk, et nad lähevad katki. Nüüd on vähemalt pilt mälestuseks :)